top of page

Lennukisõidu tragöödia

Lugesin hiljuti ühe artikli, mis puudutas mind sügavalt, seda juhtub viimasel ajal väga harva. Olen vist üledoosi saanud meediast ja arvamusartiklitest, mis põhinevad ainult klikimajandusele, aga sellest artiklist tekkinud mõtteid soovin ma Teiega jagada. Artikkel on Ronja Salmi kirjutanud Soome ajalehte Helsingin Sanomat. Link

Rohkem kui pool aastat olen ma Siimu jätnud ON teatriga veidi üksi, kuna mul on olnud käsil palju aega nõudev teleproduksioon. Tegelikult ma muud ei olegi jõudnud teha kui ainult tööd, järjekordseid ületöötundide rekordeid. Võibolla mõnele on tuttav meie eluviis, et elame aegajalt teineteisest väga kaugel, kuna töö viib meid eri riikidesse. Otsime jätkuvalt võimalusi selleks, et aastast osa saaksime veeta pidevamalt samas riigis töödates online ja tihtipeale see riik on hoopis kolmas, kui need, mis meid teineteisest kaugele tirivad. Tihti on see riik soe ja meie oleme seal siis, kui Põhja-Euroopas on külm ja pime. Oleme juba aastaid nii elanud, see on projektipõhise töö eeliseid, see on Põhja-Euroopast pärit olevate inimeste eeliseid. Kui läheb hästi ja suudame oma graafikud kenasti paika seada, siis me lund ei näegi.

Dahab, Egiptus

Me ei plaaninud, et see nii läheb, me plaanisime leida sooja riigi, kus teha aastaringselt tööd, mille jaoks me oleme ennast harinud ja karjääri loonud. Aga kuna meie mõlema töö on tugevalt seotud keele ja/või kultuuriga, siis seda teha sellistes riikides, mis meile meeldivad, nii et sellest elatist teeniks troopikas, on õnnestumise tõenäosus pea olematu.

Mina ei ole rikkast perest, minu perest mina kuulun esimesse generatsiooni, kes saab endale lubada eneseväljendusega elatise teenimist. Mida rohkem me Siimuga maailma oleme näinud, seda tugevamaks tuleb teadmine, et mujal kui Põhja-Euroopas ainult kunstist või kultuurist ära elada, on väga keeruline. Mitte et meile ei meeldiks väljakutsed, vaid neid on juba nüüd piisavalt, nagu küsib tihti minu ema: "Miks te peate nii keeruliselt elama?"

Loomulikult oleme me planeedi kliima seisust mures, me oleme maailma näinud veganid, käime reisides vabatahtlikult loomi ja loodust kaitsmas, ostame vähe mateeriat - pigem teenuseid, sõidame ühistranspordiga, elame väikselt, väldime plastikut, palmiõli, peseme biolagunevate ainetega ja nii edasi. Mitte sellepärast, et teistest paremad olla, vaid selle pärast, et me juba teeme niigi selle eluviisiga, mis me valinud oleme, palju kahju. Vahel tahaks mitte hoolida, aga ei oska enam. Ei oska ka valida kahest valikust, mis meil on: kas elada edasi kolme riigi vahel töötades, selle kallal mis meile meelepärane ja rahakotti täidab või siis troopikas sama ebakindlas positsioonis, kui kõik kohalikud, loobudes biolagunevatest pesuainetest (kuna pole raha osta nii kallist kraami)?

Esitan endale küsimuse, kuidas ma õigustan endale lendamisest tekkivat süsinikujalajälge? Tahaks vastata, et proovin oma lendamise sihtkohatades teha midagi sealsele loodusele ja ühiskonnale kasulikku. Aga tegelikult tean, et sellest ei piisa.

Ma tean, et just mina peaksin loobuma lendamisest, sest minule on see võimalik. Minul on päästerõngas, kodakondsus turvalises ja looduskaunis riigis. Ma tean ka, et arvamus sellest, et mina võin ja saan ja tohin mida iganes, on üks kliimamuutuse, elurikkuse kao ja elupaikkade hävinemise põhjuseid.


Ei lohuta see, et teised lendavad palju rohkem, kuna mina tean, et see kõik saab ükskord otsa. See on minu probleem. Minu praegused otsused mõjutavad seda, milliseid valikuid saan teha, kui ma olen 70 aastane. Seda, millest Siim saab valida...


Ma olen alati armastanud loodust. Vahepeal, kusagil siis kui Hansoneid fännasin ja arvasin, et tahan filmi teha, ma ainult unustasin ära.

Me peaksime õppima jagama paremini planeedi, keha ja meele ressursse. Peaksime loobuma maailmapildist kus igaüks mõtleb, et mina pean saama rohkem. Tegema vähem töötunde, kui sellest suudame ennast ära elatada. Peaksime õppima ära tundma, millest piisab mitte meie kultuuri ja traditsiooni järgi, vaid millest piisab elus püsimiseks.

Millised inimesed siis oleksime?

Dahab, Egiptus

Dahab, Egiptus, sukeldumisparadiis

bottom of page