Midagi peab ju tegema!!!

Kilpkonnad on ühed lahedamad vees elavad tüübid üldse!

Paljud, kes on snorgeldades või sukeldudes näinud kilpkonna, võivad suure tõenäosusega minuga nõustuda. Nad tunduvad suured ja kohmakad, kui oma nokaga kividelt toituks vetikaid kraabivad, seevastu hetk hiljem liuglevad elegantselt mööda. Kindlasti on paljud näinud televiisorist, kuidas pisikesed vastsündinud merekilpkonnad läbi ohtude liiva seest merre paterdavad, kui nad muidugi mere poole üleüldse kõndima hakkavad. Inimasustus oma tehisvalgustega meelitavad pisikesed kilpkonnad tihti merele just vastupidisest suunast oma elu otsima. Nad näevad nii armsad välja, aga halastamatud linnud või kõrvetav päike lõpetavad nende tee tihti enne, kui nad mere rüppe jõuavad. Sealgi ei ole neil esialgu lihtne, sest krabidele maitseb väike kilpkonnajüts, kes madalas rannavees nii abitu tundub.

Õnneks pääseb paras hulk neid kilpkonni merre, kus nad kasvavad suuremaks ja mida suuremaks nad saavad seda suurematele merekiskjatele on nad toiduks. Põhjendamatult paljukardetud haidele on nad näiteks meelepäraseks toiduks. Kui kellelgi on õnnestunud näha kilpkonnade paaritumisrituaali, siis nad ehk peavad koos minuga imeks, et see liik on siiani üleüldse säilinud. Kui isane emasele ligi saab, siis hoiab nelja jala ja nokaga, millega ta kividelt toitu murrab, emasest kinni. Alati on oht, et hulk kadedaid, emasest ilmajäänud isased on ka läheduses, kes proovivad kinnitunud isast oma nokkadega lahti kangutada. Tulemusena ei jõua paaritujad õigel ajal hingama, sest lahtilaskmine ei tule kõne allagi, ja mõlemad uppuvad. Kui vedas ja ei eksinud pisikesena teelt, linnud, päike, krabid ega kiskjad ära ei söönud, liigikaaslased ära ei uputanud või hirmsaima vaenlase inimese prügi, nagu plastik ega muud sodi, teda ära ei tapnud, siis läheb kilpkonn munema sinnasamma randa, kus ta ise koorus. Kui see rand veel alles on. Sünnituspaiku jääb pidevalt vähemaks, sest turism on randadele kolinud ja kilpkonn ei oska mujale rannale munema minna. On vist ilmselge, et kõikide merekilkonnade puhul on tegemist ohustatud liikidega.

Ühel päikesepaistelisel nädalavahetuse päeval rentisime mootorratta ja läksime oma saart avastama. Sõitsime teisele kaldale valge liivaga rannale, kus pidi veidi puhtam ja meeldivam olema. Kohale jõudnutena oli kere juba heledaks muutunud ning hakkasime otsima rannarestorani, kus ei hoitaks kalu akvaariumites. Leidsime ühe pererestorani, kus esmapilgul paistis akvaarium tühi olevat. Kui me sisse astusime, sattusime ootamatult perenaise ja kliendivahelise tüli tunnistajateks. Ei tahtnud sellest osa saada ning suundusime restorani kaugemasse nurka, kus nägime teist akvaariumi musta veega. Arvatavasti tühi? Ei! Seal sees liigutas end keegi. Nägin omaarust kaht merekilpkonna, aga ei saanud kindel olla, sest vesi oli liiga sogane. Tundus, et nad ei mahtunud korralikult akvaariumisse ära ning pidid küljel vedelema. Ringiujumine ei kaugeltki mingi võimalus. Me ei jäänud sinna restorani! Me leidsime koha, kus süüa. Me suutsime rannaliival end punasteks küpsetada. Me jõudsime supelda, aga kilpkonnad olid ikka hingel. Kõik, mis nad on pidanud üle elama ja nüüd lõpetavad oma elu turiste meelitava lemmikloomana pisikeses akvaariumis. Kodus leidis Kaisa, et on olemas lehekülg, mille haldajad tegelevad metsiku looduse säilitamisega. Neile saab teada anda, kui märkad rikkumist ning nemad oskavad kohalike reeglite kohaselt võimudele info edasi anda. Nüüd vajasime tõendusmaterjali. Mõned päevad hiljem rentisime uuesti mootorratta, sõitsime saare teise otsa, käitusime kui rannamõnusid nautivad turistid ning pildistasime endid sellesama restorani ees. Samas pildistasime salaja ka restorani ja kilpkonnade akvaariumit. Kui tõendusmaterjal käes, kihutasime koju tagasi ning täitsime http://www.envietnam.org lehel ankeedi, kus andsime rikkumisest teada. Manustasime ka salaja tehtud pildid.

Järgmisel päeval saadeti juba vastus ja küsiti paar täpsustavat küsimust ning üheksa päeva hiljem sain uue kirja. Politsei oli konfiskeerinud kaks merekilpkonna. Kokku 10 kg. Üheksa päevaga! Mõnikord peab tavalisele e-kirjale kauem vastust ootama. Rohkem neil parasjagu informatsiooni jagada ei olnud, aga lubasid meile teada anda, kui midagi uut teada saavad.

Need kilpkonnad pääsesid pisikesest akvaariumist, aga mis nendega edasi saab. Ei tea. Vabastamine loodusesse ei pruugi enam elujõuline otsus olevat. Ehk saame teada. Maailmas on kahjuks palju ebaõiglust ja selle vastu ei saa muudmoodi, kui ise midagi ei tee. Veel parem koos kambaga. Kui näete, et tehakse kellelegi liiga, siis peaaegu alati on võimalus leida viis, midagi kiusatava heaks teha.