6 aastat hiljem

06.03.2013 tegin eelmise sigareti.

Eelmise. Varem olen ikka suitsetamist maha jätnud, aga nüüd ootan järgmist, seda mõnusat meditatiivset tegevust, millega mürki näost sisse imeda ja mis paneb isegi telefonitoksimist unustama.

Esimest korda tõmbasin sigaretisuitsu omale kopsu umbes viieaastasena. Mäletan selgesti hetke, kui astusin lauta, oksajupp isa eeskujul hammaste vahel ning läksin isale appi lehmi talitama. Isa, harjumuspärane tubakas hambe vahel, küsis, mis mul suus on. Vastasin uhkelt, et suits. Selle peale pakkus üllatunud isa mulle päris asja maitsta, arvatavasti lootuses, et ebameeldiv maitse, haise ja tossuga kaasnev halb enesetunne hirmutab mu edaspidisest imiteerimisest ning hoiab mind lõppeks üleüldse suitsetamast. Tõmbasin omal suu suitsu täis ja lasin pahvaku välja. Isa õpetas vemmalvärsi, mida sissehingates lausuda, et suits ikka kopsu jõuaks. Kas see mind köhima pani? Ei mäleta, aga ma mäletan nii kenasti, kuidas seisin lüpsipingi peal istuva isa kõrval, oma esimest mahvi saamas.

Oksad olid mul hambus veel aastaid, isegi siis kui naabripoisiga hakkasime tema isa tagant Tallinna suitse näppama ja neid naabrite tiigiäärses saunas maitsmas käima. Isalt õpitut ja kõiksugu külapeal kuulduid vemmalvärsse harjutades suitsu kopsu imemas. Naabripoisi isa sai meile lõppeks jälile ning meie suitsuvarud kuivasid kokku, ent ei kadunud kuhugi. Kui on vajadus, küll leiad ka mooduse. Nimelt olid ema ja isa meie talus abikskäivatele sulastele Priimat ostnud. Terve bloki. Kui keegi ei tea, mis Priima on, siis see on üks filtrita suits. Mõned korrad nädalas saime meie aidas, kuivati ahju taga või kuuri all kokku ja tõmbasime Priimat. Pakist jätkus pikaks ajaks. Kui otsa sai, siis kogusin sulaste eeskujul konisid, mudisin tubaka välja ja keerasin pehme ajalehe vahele. Kord rullisin ajalehe isegi kuivatatud piparmündi ümber ja imesin endal silmad punni. Kuna see pole päris tubakas, siis arvasin ekslikult, et tegemist on millegi kergemapoolsega, aga leegina põleva heina kuuma suitsu otse kopsu tõmbamine pani mind teed pikaks ajaks mittetõmbama. Järgmine kord põletasin endale teed kopsu alles esimese ülikooli ajal ehk ca 10 aastat hiljem. Siis oli ka liiga talumatult kange, põlev tee kukkus särgi peale ja jättis ilusad põlenud augud. Nagu haavleid oleks saanud.

Priima ja Tallinnaga jäime paar korda ka vanaemale vahele, saime koduaresti või muud moodi karistada, aga ikka leidsime viisi, kuis kimumas käia. Jagasime paki erinevate peidukate vahel laiali, et kui ära võetakse, siis ainult osa. Sõime nõgest peale - näiteks. Siiani tundub uskumatu, kuidas vanemad meist õhkuvat suitsulõhna ei tundnud. Nüüd, 6 aastat hiljem, tunnen suitsuhaisu ära, kui keegi kolm koridori eemal suitsetab.

Suitsetaja elu läks kergemaks, kui Viljandisse 5. klassi läksin. Linnapoodidest oli kraami kergem kätte saada - maal tundsid müüjad meid näo järgi. Järgnesid vahetunnid heki taga, vahetunnid ujula taga, vahetunnid lähedalasuvate majade taga. Kokkumurtud pajuoksaga, justkui klambriga, koni hoidmas, et näpud haisema ei hakkaks jpm. Kui mul kolm aastat hiljem südamelihaste põletik diagnoositi ja selle tagajärjel tekkinud klapirike, siis umbes 8 klassis jätsin esimest korda suitsetamise päriselt maha, ainult et ca 5 aasta hiljem, juba täisealisena see harjumus uuesti üles korjata. 5 aastat suutsin oma nikotiinirahuldust täita mokatubakaga ja kui esimesel koolijärgsel suvel mokatubakas enam nii lihtsalt kättesaadav polnud, tuli tagasi põletatava poole pöörduda. Kõik kõige tumedamad margid olid mulle meele järgi. Nagu minu kohv, kõige tumedam ja kõige kangem. Ei mingeid lisamaitseid, vaid puhas kraam.

Ei takistanud mind trennid, kool ega töö. Pigem oligi suits hea võimalus mediteerida ning pausi pidada. Asjade üle järele mõelda. Inimesed said tossava tubaka ääres alati kokku, et ajada niisama juttu, kommenteerida elu justkui pisikeselt distantsilt. Tervis iseenesest märku ei andnud, aga ma teadsin koguaeg, et riskin millegagi.

Täiskasvanud tuttavate seas hakkasin tähele panema aastatepikkuse suitsetamiskogemusega kaasnevat hammaste, sõrmede, vuntside ja näonaha olukorda. See ei olnud minule ahvatlev tulevikuväljavaade. Ma ei tahtnud kollaseid sõrmeküüsi ja hakkasin suitsetamist maha jätma. Mitu korda. Põhjuseid uuesti suitsetama hakata oli palju.

Üks suits peol.

Üks suits tööl.

Üks suits leinas.

Üks suits isa mälestuseks.

Üks suits jalutades.

Üks suits, sest isast jäi zippo alles.

Ja veel mõned korrad maha ja korjasin vana harjumuse üles. Kord, kui olin suitsetamise juurde naasnud ning sugulaste kokkutulekul aia taga ebaõnnestunult suitsurõngaid puhusin, liitus minu seltskonnaga üks sugulane. Pakkusin tallegi ent ta ütles, et peab pausi. Pool minutit hiljem lisas, et paus on juba 12 aastat pikk. Leidsin, et see võiks olla kaval nõks, kuis kollastest sõrmedest pääseda ja proovisin pausi pidada.

Mõni aeg hiljem hambaarsti juures käies ütles hambaarst, et need suitsuplekid saab ka rahulikult ära pesta. Ma ei tahtnud, et minu hammastel on suitsuplekid. Pidasin ühe pikema pausi, mille ajal tõstis minus pead põlgus suitsuhaisu vastu. Eriti teatrit tehes, kui oled inimestega ninapidi koos. Mõni neist suitsetaja. Hommikuti koeraga jalutamas käies suitsetasin. Hakkasin hommikul kohe mitu korda koeraga jalutamas käima, et tööpäeva lõpuks, kui Kaisaga kokku sain, ma enam suitsu järgi ei haiseks, sest ma ei tahtnud, et ta peaks minu suitsuhaisu kannatama. See murdnuks mu südame. Sain aru, et ma vist meeldin talle väga palju - isegi minu konihaisust hoolimata sain olla tema läheduses. Mulle ei meeldinud, et ta peab kannatama minu haisu. Iga päev ei meeldinud. Mul oli temast kahju ja mina tegin talle ikka liiga, aga suits on ju nii hea ning viisin jälle koera jalutama.

Siis sain teada, et kursavend oli ca 20-aastase konikimumise staaži järel suitsetamise maha jätnud ja otsustasin, et kui tema suudab, siis suudan ka mina. 06.03.2013 laadisin oma telefoni aplikatsiooni, mis luges suitsetamata suitse ja suitsetamisele mittekulutatud raha. Iga kord, kui mul tuli isu koeraga jalutama minna, veensin end suitsupakki mitte kaasa võtma. Rutiinid jätsin samaks. Kui tehti suitsupaus, siis ma läksin kaasa ja otsustasin, et seekord jätan lihtsalt selle suitsu tegemata. Suitsuruumis jätsin jälle lihtsalt selle suitsu tegemata. Üks sigaret korraga. Nii oli lihtsam. Ma ei pea kõiki suitse maha jätma, ainult selle järgmise. Nii on lihtsam, pean maadlema ainult selle ühe suitsuga, mida ma just praegu teha tahan. Olen kuulnud, et kui suitsu oled juba hambusse pistnud ning kopsud selle valge maitsva tossuga täitnud, siis enam pääsu pole - suitsetad, rikud tervist suitsuga, lõpetad, siis on koguaeg stress, sest tahaks suitsu teha, aga pead end keelama ja ikka rikud tervist! Kui olin 3 kuud pausi pidanud, siis hakkas mul hästi halb. Kartsin, et mu südamevigastus, kool, töö ja teataval määral ebatervislikud eluviisid on nüüd üheskoos otsustanud, et see keha on liig kurnatud, et tervena edasi elada. Kibekiiresti käisin kõik vajalikud eriarstid ja südametegevusekontrollid läbi, et südand kontrollida ent täheldati ainult, et olen küll teatavate tüsistustega minevikust, aga muidu täitsa terve. Arstiga tulemusi kaedes ja arutades küsis ta minu käest veel kord ega mul ole elus viimasel ajal suuri muutuseid toimunud. Kool oli läbi saanud, elu vedas Eestis järjest rohkem välja, tööd kippus olema rohkem kui varem, aga see ei tundunud suure muutusena. Kõik need olid tulnud rahulikult. Ei olnud olnud suurt äkilist muutust. Siis ütlesin, et ei ole mitu kuud suitsu teinud ja arst pidas tõenäoliseks võõrutusnähtusid. Selle võimaliku seletuse peale jätsin järjekordse järgmise suitsu tegemata ja varsti enam hambaarstid ei pidanud mu hambaid suitsuplekkidest puhastama. Nad isegi ei maininud enam suitsukahjustusi mu suus.

Ma jätan peaaegu iga päev vähemalt ühe järgmise suitsu tegemata. Olen kirjutanud mitu rida sellest valgest meeldivast tossust ja jätan ka järgmise koni kimumata. Kaisa ei pea täna mind nähes konitopsi haisu kannatama.

PS! See on Siim Petseri lugu. Tema on autor ja olen Siimule tänulik, et ta mind oma bändi laulma kutsus. Kõigile (mitte)suitsetajatele.