Mulle ei ole kunagi meeldinud vanemaks saada. Mäletan end ühel kevadel, siis veel viiesena, oma kodu ukse ees seismas ning mõtlemas, et sügisest saab see lihtne elu läbi ja peab kooli minema. 12 aastat hiljem hakkas keskkooli lõpp terendama ja minu 18. sünnipäev niisamuti. Poetasin pisara ning kurtsin emalegi, et mina ei taha nii vanaks saada. Selle peale manitses ema: "Mida sina tönnid! Minu poeg saab täisealiseks!" See andis perspektiivi, aga ega palju ei muutunud. Koguaeg