Ettevaatust! Kool!

Mulle ei ole kunagi meeldinud vanemaks saada. Mäletan end ühel kevadel, siis veel viiesena, oma kodu ukse ees seismas ning mõtlemas, et sügisest saab see lihtne elu läbi ja peab kooli minema. 12 aastat hiljem hakkas keskkooli lõpp terendama ja minu 18. sünnipäev niisamuti. Poetasin pisara ning kurtsin emalegi, et mina ei taha nii vanaks saada. Selle peale manitses ema: "Mida sina tönnid! Minu poeg saab täisealiseks!"

See andis perspektiivi, aga ega palju ei muutunud. Koguaeg mõõtsin omaenese vanust erinevate juhtumistega, mis andsid mõista, et mina jään vanemaks: keskmine vend lõpetab keskkooli, noorem vend lõpetab keskkooli, autojuhiload on olnud juba 10 aastat, vend saab lapse, siis teise, vend saab 30 aastat vanaks. Aga ühest hetkest on see pidev mõõtmine katki jäänud. On küll tore, kui teadmata asjaoludel vanus jutuks tuleb ja keegi mulle vähem aastaid pakub, kui mul neid läbitud on, aga hinge enam ei lõike, kui keegi mind ka vanemaks peab. Viiese hirm vanuse ees on kuidagi lahtunud. Või on teisenenud?

Praeguseks viimase kooli lõpp 2013

Endalegi ootamatult kerge südamega võtsin nädal enne selleaastast 1. septembrit vastu uudise, et mõlemal vennal läheb laps 1. klassi. Ei mingit, aikuivanamaolen tunnet. Hoopis põnevus. 20 aastat järjepanu käisin iga 1. september teistmoodi ringi, sest käisin koolis (ühe aasta ei käinud, aga siis olin õpetaja). Elumuutev kogemus, millest need kaks põnni ehk veel arugi ei saa. 1. september ei pruugi neile enam kunagi samasugusena tunduda.

Ma õppsin kiiresti selgeks, kuidas "häid" hindeid saada. Eriti algkoolis ja põhikoolis. Selleks ei pidanud suurt midagi tegema ja vanemad olid õnnelikud. Samuti ei tahtnud ma olla selline nagu minu klassikaaslased, kes said mõnikord kehvema hinde ja õpetajad ütlesid mõnikord isegi paha sõna. Samuti ma kartsin koledama hindega kui "5" või hiljem juba "4" koju minna. Ei tahtnud pettumust valmistada ehk. Positiivse suhtumisega headesse hinnetesse oli minusse kasvatatud tahtmine saada häid hindeid. Mis tee mind nendeni viis oli omaette lugu. Mõnikord õppisin, mõnikord tegin ära kohustusliku kodutöö, mõnikord tegin kodutöö koolis maha, mõnikord valetasin loo kokku, kuidas kodutöö on tehtud, aga pole kaasas ja siis vastasin/luuletasin suuliselt. Kuna mul jäid asjad kenasti külge, siis ega ma kooliväliselt esimese ca 7 aasta jooksul õppima ei pidanud, et "häid" hindeid saada. Eks mul pisikene hea lapse sündroom oli. Pool aastat oli minu ema meil asendusõpetaja ja siis oli kõige raskem, teda ei saanud niisama lihtsalt ära petta, et ma õppinud olen. Siis tundsin end veidi lollina.

Selleaastasel 1. septembril käisin aktusel. Aktusel laulsid lapsed laulu, mille sõnad viisid mind endast välja. Täpseid sõnu ei mäleta, aga meeles on nii.

"Suvi on läbi, mängud jäävad maha, vembud jäävad maha, nüüd tuleb koolis korralikult õppida. Tark on olla hea, lollist keegi lugu ei pea" *

Solvumine on solvuja probleem ja mina solvusin. Mul hakkas kahju nendest lastest, kes kohe lükatakse kõrvale, sest nemad on lollid, sest lollidest keegi lugu ei pea. Mäletan, kui vahetasin 1. klassis kooli, siis mina võtsin aabitsa kaasa, aga teised õppisid juba lugemikust. Kõik naersid minu aabitsat. Lastel, eriti seitsmestel on nii erinev elukogemus, et need, kel ei ole teistega mingis asjas sama kogemus, siis nemad võivad jääda neiks lollideks, kellest lugu ei peeta. Vastandamine ja eraldumine juba kooli alguses. Eks kool peakski ju valmistama inimesi ette eluks nö päris maailmas, aga needsamad lapsed vormivad seda "päris maailma" ja neile võiks ikka jätta võimalus otsustada ise, mille alusel nad oma rühmad loovad, mitte kinnisilmi ühiskonna mustreid jälgima. Seepärast ehk ongi nii, et neid, kes eesti keelt ei oska ja räägivad ainult vene keeles, on lollid ja neist me lugu ei pea. Neid, kes "meie" kultuuri ära ei õpi, on lollid ja neist me lugu ei pea. Need, kes oskavad hästi korvpalli, aga ei oska õigekirja, on lollid ja neist me lugu ei pea jne. See, et keegi on teistmoodi, ei tee temast automaatselt lolli ja veelvähem peab austus tema vastu vähenema. Väga raske on õppida inimeselt, kes juba eos peab sind lolliks. Kui on kellelgi on soov midagi uut õppida, siis sa saad seda teha ja pea meeles, et teine ei ole mitte loll, vaid teistsuguse elukogemusega.

Koolikaaslastega koolis mängimas 2012

Mina mängin väga tihti. Alles pühapäeval käisin Kirna mõisas ja mängisin planeeti Maa. Nädal enne 1. septembrit mängisin toomhärrat. Miks ei tohi lapsed koolis mängida? Mina võin, tuhanded käivad vaatamas, aga väike inimene, kelle tööks nimetab üks teine laulusalm justnimelt mängu, ei tohi koolis mängida? Vempu visata? Ma saan aru, et õpetaja töö ei ole kerge, aga oma kogemusest oskan vastata, et põlevate silmadega, mänguhoos last on palju meeldivam suunata õppima, kui kalestunud pilgul pingis istuvat. Õppimine võib ka olla mäng ja vembu viskamine!

Belize'i kaluriküla lastele kalu õpetamas 2013

Ma tean, et esimesel koolipäeval on kõigil pead laiali otsas ja ehk keegi ei pane tähelegi, mis tahtmatult (või tahtlikult) öeldakse/lauldakse, aga see jääb külge. Lapsed on nagu svammid, ega svamm ka vali, millist vedelikku ta endasse imeb. Ikka seda, kuhu sisse ta kastetakse. Ilusat kooliteed vennalastele, nende koolikaaslastele, kõigile õpilastele, õpetajatele ja lastevanematele ning kõigile neile, keda kool või koolielu kunagi mõjutanud on (ja mõjutab tegelikult siiamaani).

*juhul kui need pole üldse need laulusõnad, siis on minu paanika täiesti asjatu.