KUI MINUL OLEKS 5 AASTAT…

See postitus on inspireeritud Kaisa Jaakkola ”Palaudu ja vahvistu” raamatu lõpu poole olevast väljakutsest, mis peaks aitama enda jõudu tasakaalukamalt kasutama. Nägema mis on tegelikult just sinule oluline.


Kas teile tundub tihti, et on KIIRE, elu on täis asju mida PEAB tegema? Et siis kui see või teine saab tehtud, siis… Kaisa Jaakkola raamatus oli tõestisündinud lugusid inimestest kes olid taipanud liiga hilja, et enam ei ole kiire ja palju asju ei pea tegema, et kõik ongi just siin ja praegu, ei ole olemas ”siis kui”-maailma. Sest neil oli avastatud haigus mis oli tappev. Aga et väljamõeldud ”siis kui”-maailmast lahti saada, ei pea olema surmavalt haige.

Mina olen ka endale viimase 5 aastaga ehitanud ”siis kui” maailma. Uskumatult kergesti ununeb see mis on oluline, kasvõi ise tunnen, et pidevalt võitleks olulise nimel. Aga veel mäletan seda aega, kui kõik oligi siin ja praegu, sellest hoolimata, ma ei otsi teed tagasi vaid edasi.

Ma ei tee esimest korda sarnast väljakutset, küll aga seda, et jagan neid mõtteid avalikult.


Mängimas voolava veega, Silent beach, Sri Lanka


KUI MINUL OLEKS 5 AASTAT TERVENA ELUAEGA…


Koliksin mere äärede kus on koralli, kalu ja päikest. Ma küsiksin Siimul kolida minuga kaasa ja paluksin, et ta kirjutaks raamatu mille ta on alati tahtnud. Ma lülitaksin end sotsiaalmeediast välja ja loeksin harva uudiseid. Ma korraldaksin palju pidusid, kuhu kutsuks minule veel tundmatuid inimesi. Ja loeksin palju raamatuid. Ma reisiksin harva, sest elaksin minule südamelähedase looduse juures.


Silent beach, Sri Lanka

TEADES SEDA, VÄHENDAKSIN…


Muretsemist tuleviku pärast. Tegemast asju mis mulle rahuldust ei paku ja tegelikult ei ole olulised.


Hoovi taim, Mirissa, Sri Lanka


TEADES SELLE, LÕPETAKSIN…


Alkoholi tarbimise, sest ei taha ühtegi hetke kaotada. (Tarbin alkoholi vähe niigi.) Veetmast aega teatud seltskondades kohustuse pärast. Ootamise. Graafikute tegemise.


Kuulamas paabulinnu laulu, Hiriketiya metsatukk, Sri Lanka


TAHAKSIN KOGEDA VEEL…


Siimu seltsi. Loodust. Päikesetõuse. Merd. Loomakeste karvu või nahka ja jalgu oma naha vastus. Pardi lesta oma jalalaba vastus. Kallistusi. Rõõmu teise näol kui ta mind näeb. Entusiastlikuid jutuajamisi. Maitseelamusi. Nalja. Jalutamist.


Unakuruwa laht, Sri Lanka

VÄÄRTUSTAKSIN ARVATAVASTI ROHKEM…


Hetki millal ma ei saa midagi kasulikku teha. Äratundmisrõõmu. Inimesi kes minust aru tahavad saada või sõbrad on sellest hoolimatta, et minust aru päris ei saa.


TEAN, ET HAKKAKSIN IGATSEMA…


(See on natukene kummaline küsimus, kuidas ma hakkaksin igatsema? Minu maailmavaates, kui ma sureksin, siis ”mind” enam ei oleks. Aga kui siiski…)


Siimu ja ennast temaga. Oma elu koeri, neid igatsen juba nüüd. Isegi ema ja õde igatseksin.


Rannakoer mind piilumas üle õla, Unakuruwa, Sri Lanka