Loe: Minu lavastuses ON teie lugu

Kui teie selle loo kellelegi teisele ette kannate, siis on see juba teie publiku lugu.

Laevas. Kirjutan. Lõpuks ometi. Nüüd tagasi.

Kus ma vahepeal olin? Kus ma vahepeal käisin? Tööl? Loomas? Ma olin ära. Mul oli aeg, aga mul ei olnud aega. Aega mõelda. Aega niisama kirjutada. Niisama päevikusse kirjutada. Päevikud võivad olla pääs omaenda maailma. Maailma, mis on olnud ja maailma, mida on oodatud. Päevikud võivad olla võimalus hoida maailma endaga. Nagu pildialbumid, mis hoiavad lugusid. Hoiavad elusid. Hoiavad elu. Ka minu elu.

Elu on. Ei ole ta ootamatu ega etteaimatav. Ta lihtsalt on. Eelmine suvi maadlesin päevikute ja kirjadega, et esimest korda jõuaks kaante vahele minu raamat. Tahtsin selle valmis saada, et oma lugusid ja mõtteid rohkematega jagada. Sain. Nüüd on see raamat nende kaante vahel juba natukene vähem, kui pool aastat müügis olnud. Mõned inimesed on selle endale soetanud. Mõned neist on seda isegi lugenud. Mina kirjutasin ja nemad loevad! Need mõtted ja lood, neis kirjades meeldivad minule ja keegi kinnitas, et minu mõtted ja lood on põnevad. Tähendab, Kaisa kinnitab alati, et mu mõtted ja lood on põnevad, aga tuli keegi võõras ja ütles seda mulle otse näkku.

Temal oli platvorm - kirjastus - kus mu mõtteid saaks jagada ja ma jagasin. Jagasin seda, millest omaarust aru saan ja küsisin seda, millest ei saa. Mitte kõike, aga osa. Kõige ilusamaid asju oma elust jagasin. Oma armastust jagasin. Ausalt jagasin. Omaarust jagasin rõõmu, aga nüüd üteldakse mulle, et soojust jagasin hoopis. Samamoodi jagas ka Maailma Ilusaim Tüdruk. Tema jagas omaarust oma uskumatut ja põnevat elu. Oma toredat elu. Jagas oma päevikud meile ja palus, et jutustaksime tema loo nii, et kõik saaksid aru ja meie tegime sellest kurva lavastuse. Hinge lõikava lavastuse. Nii me seda nägime. Tema lugu lõikas minule niimoodi hinge, et minu hinge koduks olev keha, kord ühest siis teisest kohast, järgi andis. Kui loen, vaatan, kuulan või tarbin misiganes kujul kunsti, siis elan sellele kaasa. Mõnikord reageerib minu keha sellele füüsiliselt. Ma nutan. Ma naeran. Tunnen lõhna. Tunnen maitset. Reageerib hiljem uuesti, kui tagasi mõtlen. Võib-olla mitte sama tugevalt, aga reageerib. Nagu praegu Tüdrukule mõeldes.

Analüüsin kogetut ja elu ikka on edasi. Siis teen lavastust, filmi vms väljamõeldud eludega. Analüüsin, põhjendan, vaidlen, lahendan. On hirmus ja ei ole. Teen seda ikka ja jälle ja iga kord uuesti, aga alati on distants. Neid elusid hävitada on kerge(m). Kurb lugu ei ole koguaeg kurb. Väljamõeldud elu hävitamine ei pea olema kurb. Ainult siis on kurb, kui seda kurvana näeme. Neid, hävitatud eludega tegelasi, ei oleks nagunii saanud kunagi päästa, sest neid polnud kunagi olemas.

Aga Maailma Ilusaim Tüdruk oli. Tema on. Alati, kui sellega tegelen, siis lõikab. Proovide ajal lõikas niimoodi, et keha, millega hinge kannan, jäi haigeks, muutusin sotsiaalselt ebaadekvaatseks ning tekkisid unehäired. Ma ei ole kindel, et põhjuseks olid ainult pikad tööpäevad. Need läbielamised olid. Mitte, et mu tegelased oleksid nii palju läbi elanud, vaid mina elasin Tüdrukule kaasa ja sellega kaasnesid isiklikud läbielamised. Mina elasin tema elu läbi. Teda. Päris inimest, keda oleks olnud võimalik päästa. Mina oleksin võinud tema päästa.

Nüüd on minu kirjad kaante vahel ja inimeste käes. Samamoodi, kui Tüdruku päevikud on meie käes. Kas nemad loevad ka samamoodi kui meie? Kas nemad näevad samam... kuidas nemad näevad? Kas neil hakkab ka kahju? Kas nemad tahavad ka mind päästa? Ei usu. Aga kindlasti ei loe nad sealt alati seda, mida mina kirjutasin, sest seda kirjutamise hetke enam ei ole. Nagu ei ole ka enam seda hetke. Siin.