Loe: Veel üks esimene ja seekord viimane

Selle aasta alguses tuli mulle Taimaale sõber külla. Enne tulekut läks vanaemale külla. Helistas ette ja ütles, et käin enne ära, sest võib-olla sured sa vahepeal ära. ------

Vanaema ehmus ja helistas kõik sugulased ja tuttavad läbi ning rääkis kõigile mida lapsesuuga lapselaps temale öelnud oli. Kui ma nüüd päris aus olen, siis mõnikord hoian ma hinge kinni, kui keegi mu tuttav helistab. Eriti, kui tuttavatest kaugel olen. Pahatihti inimesed kardavad helistada võõrale maale, sest nad ei tea, kui palju see mulle maksma läheb või ei tea nad, mis minul kell on. Kui nad lõpuks kõik ise endale teele heidetud takistused ületanud on ja telefoni kätte võtavad, siis olen rõõmus, aga pelglik ka. Midagi märkimisväärset peab olema juhtunud, et nad selle vaeva on ikkagi ette võtnud. Peast jõuab läbi joosta, kas keegi on lahkunud ning meenutan erinevaid viimaseid kohtumisi.

Täna meenutan, kuidas jõudsin aprilli alguse kanti see aasta esimest korda Eestisse. Head inimesed kutsusid mind ühte välismaa rolli proovima. Sõitsin pooleks päevaks Helsingist Tallinna. Tööreis. Ma polnud kolm kuud Eestis käinud ning sattusin Tallinnasse ilusal kevadisel päeval. Päike jagas valgust ja Põhja puiestee trammipeatuses nägin esimesi värvilisi kevadlili kuivanud poris kasvamas. Jalutasin mõõdukal sammul nende kontori suunas, sest ma ei tahtnud liiga vara kohal olla ning ühtegi teist kohtumist mul selle päevale planeeritud ei olnud. Ainult töö koos heade tuttavatega. Töö koos eakaaslastega, kellega peaaegu seitse aastat kaamera taga erinevaid rolle tehes end Eesti filmidele pühendasime ning kelle tegemisi olen teatrikooli astumisest saati kaheksa aastat väikeselt distantsilt vaadanud. Peaaegu kogu see sõpruskond (just seda nad minu silmis eelkõige on) on Eesti kultuurile väga tugevat mõju avaldanud. Nendeta oleks see kultuur teist nägu. Nad on panustanud ja panustavad ka edaspidi nii loovalt kui ka administratiivselt. Nad võivad olla nii tööandjad kui ka töötajad, nii spetsialistid kui ka abilised, vajadusel kooskõlastamas sadadesse tuhandetesse küündivaid projekte või naela seina löömas. Kultuurivaldkonna professionaalid, kellelt on palju õppida.

Nad on seal müstilisel maal, mis asub sotsiaalmeedia lukuaugu teises otsas, koguaeg olemas. Ma elan kaasa nende õnnestumistele ja harvadele ebaõnnestumistele, mida nad avalikult jagavad. Ma saan olla uhke selle üle, et minul on au neid tunda ning mind rõõmustavad alati võimalused nendega kohtuda. Olgu see siis tööalaselt või vaba aega sisustades. Seekord murdsin end läbi lukuaugu nende maailma ja kohtasin neist kolme. Sel aastal esimesed tuttavad Eestis, kellega suhtlesin, kellega rääkisin. Ka nemad on minu elu läbi lukuaugu kogemata või tahtlikult näinud ning esitasid järelpärimisi minu tegemiste ja käimiste kohta ning siis tegime tööd. Lõpetasime, pakkusin Jenkkit, uksel viskasin neile terve paki ja läksin laevale. See oli tegus päev, see oli ilus päev.

Eile tuli läbi sellesama lukuaugu teade, et üks neist on lahkunud. Veel üks kord olime me aastas esimest korda kohtunud ja seekord jäi see viimaseks. Ootamatult. Lahkumine kipubki ootamatult tulema. Isegi siis, kui lahkub inimene, kellel on aastaid kordades rohkem turjal, kui sellel heal inimesel oli, kes täna läks ja keda ma enam kunagi läbi lukuaugu ei näe. Kummardan ja olen tänulik võimaluse eest Sind mitte unustada.