Suveks saledaks

Suvi ei ole veel käes, või tähendab, on käes, aga ei ole ka. Vähemalt siin põhjamaades on ja samal ajal ei ole.


Khao Lak

Meteoroloogiline suvi algas 1. juunil, aga astronoomilise suveni on veel veidi aega. Kas klimaatiline suvi käes on, seda ei oska ma öelda, aga minu arust ei ole keskmised temperatuurid veel üle 15 Celsiuse kraadi. Inimkeeli: kalender ütleb, et suvi on käes, aga punane nina vihmasajus ütleb, ei-ei ole. See igatahes selleks. Olgugi et ilma üle saab pikalt ja laialt keskustelu pidada, siis just ilmast ma tegelikult rääkida ei soovi.


Soovin rääkida ühest kummalisest nähtusest, mis ilma ja eriti suvega kaasas käib. Kui ilmad lähevad soojemaks, siis riietus muutub napimaks. Näiteks igisoojas Austraalias kadusid suve saabudes maikasid kandvatel inimestel villased mütsid peast ära ning koertelt võeti joped seljast. Talv sai läbi ja suvi on käes. Nüüd saab oma kehaga päikesekiiri püüda. Omaenda kehaga, mida põhjamaades üle kolmandiku aastas enda tervise huvides kaltsude all peidus hoitakse.


Helsingi


Minagi soovin aeg-ajalt oma keha vastu lahke olla ning sellele füüsilist stimulatsiooni pakkuda. Näiteks: käisin Baltimaades päris tuntud mitme treeningkeskusega kehakultuuriasutuses. Higi voolas ja sain hoogsat diskorütmi taga ajades oma keha liigutada. Naeratasin ja tundsin rõõmu, ning kui juhendaja poleks pidevalt mingist suvisest rannavormist ja väljapaistvatest kõhulihastest rääkinud, siis oleks rohkemgi rõõmu tundnud. Tuli meelde ühe apteegi reklaam, mille üle juba pikemalt olen pead raputades naernud: “Eesmärk ei ole välja näha täiuslik, vaid õnnelik.” Mina küsin, misasja!? Kellele me endid õnnelike, vormis ja tervetena hoiame? Teistele? Naabritele? Võõrale rannas? Isastele? Emastele? Eesmärk on välja näha? Mitte olla? Mitte olla täiuslik? Mitte olla õnnelik? Vaid välja näha täiuslik? Välja näha õnnelik?


Denpasar


Kui sotsiaalmeedias väljanägemise mõttetusest sellesama apteegireklaami valguses juttu tegin, siis kommenteeriti, et mina, noor inimene, ei saagi sellest aru, et maru tore on see, kui saad ära peita oma valud ja teiste silmis õnnelik välja näha! Teeme ikka hea näo.

Oma valikute tõttu, mulle usaldatud elus, nõuan oma kehalt palju istumist. Istumist teatris, istumist proovisaalis, istumist kinos, istumist arvuti taga, istumist autoroolis, istumist laevas, istumist bussis. Kogu selle istumise kompenseerimiseks ma pean ennast liigutama, muidu suren ära. See sai mulle selgeks, kui pisema poisikesena nägin televiisorist kahte suurt sõpra Robbyt ja Bobbyt (link ERR arhiivile teksti lõpus), kellest üks, justnimelt istuva töö tegija, ära suri, ja tema hauale kirjutati: “Ja ta suri istudes.” Kui haua kõrval istunud sõber seda luges, siis tema tõusis püsti. Ma tean, et neljast-viiest tunnist treenimisest nädalas ei piisa kogu istumise aja tasakaalustamiseks, aga see on siiski parem, kui mitte midagi ja minu treenimine ei ole kindlasti kellegi kolmanda heaks.


Olin seal treeningsaalis koos veel kolmekümne enda tervist tasakaalustava inimesega ja pingutasin nii, et hingata oli raske. Tahtejõud, sisemine motivatsioon olla terve oli ainus, mis mind veel ennast liigutama suutis panna ja siis rühmatreeningu juht ütles: "Väga tublid. Ainult niimoodi saategi rannas oma trimmi aetud kehasid näidata!" Nii ta tappiski motivatsiooni. Ma sain aru, kui üks hull Tartu korvpallitreener, kellega ma alati kõige paremini läbi ei saanud (kui üldse sain), ütles mulle pärast ränkrasket treeningut, kui keset platsi jõuetult vedelesin: "Sellist tunnet ei saa kusagilt osta!" Ei saa jah ja see tunne oli mõnus. Olin suutnud anda endast maksimumi ja järgmine kord suudan ehk natukene rohkemgi, sest maksimum on nüüd uues kohas. Kas see oli ka selleks, et saan rannas oma madala rasvaprotsendiga edvistada või rannaliivas kellelegi oma korvpalliliigutusi näidata?


Pilt: Taavo Allik

Heimtali. Pilt: Taavo Allik


Ma saan aru kulturismist ja fitnessist kui spordialadest. See on keeruline ja täpsust nõudev saavutussport, mida saab mõõta. Lihtsustatult võib seda iluuisutamisega võrrelda. Viid oma keha mingile tasemele ja saavutad selle valdmise oskused ning siis esitad keha ja oskuste kombinatsiooni varem kokkulepitud vormis. Aga mitte rannas. Teen palju iluuisutrenni, et siis rannaliival kõigi nähes piruetti teha? Ei tee ju!!! Ei tee...


Võiks ju siis lihtsalt tunni juhendajat mitte tähele panna, aga ei saa. Siis ei kuule juhendust, kuidas harjutusi teha ning trenni lõpus ei saa tulemus ei saa olla selline nagu tookord Tartus.


Elu pakkus mulle võimaluse minna rühmatreeningule ühes teises kultuuriruumis. Väga innustavalt räägiti iga liigutuse vajalikkusest ning sellest, kuidas iga liigutus kehale mõjub ja mida treenib. Teadlikkus tõusis ja tegelesin iseendaga, mitte kujuteldavate rannasjõllitajatega. Hiljem sain teada, et niisugused treenerid, kes teiste kehade kallal hambaid teritavad või treenitavate väljanägemist kommenteerivad, lastakse lihtsalt lahti. Mina arvan, et treeningu eesmärk on endast välja voolida kõige parem versioon. Treeningutel kellegi motiveerimine sellega, et panna ta enda pärast halvasti tundma, ei päde juba aastakümneid. Ei koolis, ei töökeskonnas, ei eraelus. Sellega on hoopis marukerge sisemine motivatsioon ära tappa.


Helsingi


Kui ma üleüldse teengi trenni kellegi teise jaoks, siis oma lähedaste heaks, et nemad mind minu oma rumaluse pärast matma ei peaks. Nagu Robby Bobbyt (või Bobby Robbyt).

"Kahe sõbra lood" - https://arhiiv.err.ee/seeria/kahe-sobra-lood/lavastuslik/31