Loe: Aeg parandab haavad ja armid jäävad

Kuidas leppida?

Ootamatu?

Oma sõna

Oma ootused

Õppisin

Närib siiani

Lahti lasta

Ei?

Lepime kokku, et unustame

Miski ei unune

?

Midagi jääb -

alati

Narva, Eesti (pilt Asko Linna)

Minul oli südamelihaste põletik. 20 aastat tagasi. Oli mu südames mitu aastat ja lammutas pisitasa oma ajutis-alalist kodu. Tegi minu südame katki. See ei ole poeetiline kujund vaid minu reaalsus. Ma paranesin. Ravi kestis aastaid. Sellele järgnes taastusravi ja nüüd on minu süda arme täis. Ka see ei ole poeetiline kujund, vaid need on jäljed, et minuga on midagi juhtunud. Ma ei tohtinud mängida, ma ei tohtinud joosta. Paljud muudki teismelistele meelepärased teod jäid tegemata. Näiteks jäi palju õlut joomata ja ma arvan, et see oli tuli kokkuvõttes ehk isegi kasuks.

Khao Yai, Tai (pilt Kaisa Roover)

Seega, minu süda on arme täis. Nüüd, 15 aastat hiljem, ei takista ükski neist mind elamast oma elu nii nagu ma õigeks pean. Ma ei pea tegema korrektuure oma käitumises või ennast üleüldse kuidagi tagasi hoidma. Ma kannan ise oma tegusid, oma sõnu ning annan endast parima, et nende taga oleks haridust ja haritust. Oma tahtmisi pean tegema ja oma tahtmisi harima. Muidu võin tahta jubedusi. Armid on nüüd osa minust ja kuuluvad minu iseloomu juurde ja minu iseloom ei tohiks olla takistuseks õnnelik olemise teel. Lõppude lõpuks olen ju ma ise see, kellega pean elu lõpuni koos elama ning kui ma endaga läbi ei saa, siis saab see tee olema vaevaline.

Lonkamine, operatsioonidejärgsed lõikearmid põlvedel, väike arm silma all, kus üks oks ootamatult naha läbistas ja sinna sisse murdus ei ole takistused minu teel, vaid kaart, mis näitab, millist teed olen käinud.

Midagi jääb-

alati

Bali, Indoneesia (pilt Kaisa Roover)