Kuidas ma seda kõike jõuan

Multitasking on korraga mitme asja untsukeeramine.

Siim tootearendusvestlusel

Sobrasin oma päevikutes ja leidsin mõttetera, mille päritolu pole jälitatav. Olen kirjutanud multitasking (rahvakeeli ka rööprähklemine) on korraga rohkem kui ühe asja persekeeramine.

Siim päevikut korrastamas

Minu jaoks on multitasking võimatu. Päriselt. Võimatu on kuulata muusikat ja samal ajal lugeda või õppida või kirjutada. Ei saa. No pole lihtsalt võimalik. See on hoopis midagi muud. Ma tegelen siis ühega kahest, see teine on kusagil taustal. Keskendun kas kuulamisele või kirjutamisele. Ma ei ütle, et raamatut kirjutades on võimatu muusikat kuulata. Ülo Kriguli “Tambet" (Soundcloud) keerles tihti minu kõrvaklappides, kui kirjutasin näidendit “ARM”. See tekitas äratuntava olukorra, tuttava õhkkonna, milles oma tööd teha. Võib nimetada inspiratsiooniks. Ülo muusika pani mind tegema just seda, mida olin harjunud selle kuulmise saatel tegema. Pakkus keskkonda, milles keskenduda ülesandele, mis parasjagu käsil. Teatrikoolis Koma jutustas, et Lutsul olid olnud sahtlis õunad ja kui kirjutamine nõudis tegemist, siis avas ta sahtli ning õunte lõhn ehitas kiirtee kirjutamisolukorrani. Kui soodus keskkond puudub, siis võib keskendumine lahtuda, kui näiteks midagi ootamatut juhtub. Siis, kui Ülo "Swan Bone City” muusika liialt intensiivseks muutus, siis rahustasin ennast sellega.

Ent ega ainult muusika ja sellest inspireerumine tööd ära tee. Vaja ka ise kohal olla ja reaalselt tööd teha. Olen peaaegu neli aastat töötanud vabakutselise etenduskunstniku (loe näitleja ja lavastajana) ja üle kümne aasta puiduettevõtte juhina.

Siim Pärnus 2016

Vabakutselise etenduskunstniku töö hõlmab endas suuresti ka omale töö tekitamist ehk võimalike lavastuste tarvis eeltöö tegemist, projektide kirjutamist, rahastajate otsimist, meeskondade koostamist, käigusolevate lavastuste korraldamist ja raamatupidamise korrashoidmist. Projektiteatri juhiks olemise ilu.

Siimu lavastaja töönurk

Lavastaja töö lavastusvabal perioodil on palju lugeda ja ringi vaadata.

Näitleja Siim harjutab õiges kohas seismist

Näitleja lavastusvaba periood koosneb enese vormishoidmisest st. erialase treeningu tegemisest ning oma keha väljendusrikka, liikuva ja tervena hoidmisest.

Lisaks veel puiduettevõte.

Rippsein Inglismaal

Ürdipeenra kast

Majake igaks elujuhtumiks

Parim tootearendusabiline

Tellimused ja nende täitmise organiseerimine, tootearendus, ettevõtte kaasajastamine ja raamatupidamine. Võiks arvata, et tööd umbes kolmele või neljale inimesele ja nagu ma varem ütlesin, siis korraga mitme asja tegemine on nende kõige ühine hukule määramine. Aga ei - tööd ainult ühele.

Kõik Siimu õlul?

Isegi komistan küsimuse otsa, kuidas ma seda kõike jõuan? Ausalt öeldes, ega ma kohe ei jõuagi. Paljusid asju ei jõua hiljem ka. Võib-olla mitte kunagi. Aga enne, kui ma sellest aru sain, saabus hetk, mil arvasin, et kõike on minu jaoks liiga palju ja ma ei saanud seetõttu enam magada. Õhtuti jäin jah laua taha magama, oli selleks siis töö või söögilaud, aga kui voodisse jõudsin, siis oli peas nii palju mõtteid ja asju, millega peab tegelema, et und ei tulnud ega tulnud. Siis muutus voodi liiga pehmeks või liiga kõvaks. Ritsikad karjusid akna taga liiga kõvasti. Tundus nagu toas oleks õhk otsa saanud. Siis oli kell juba kolm ning hakkas ahistama aimdus, et ma ei saa jälle magada ning olen järgmine päev väsinud ning see ärevus hoidis mind ärkvel peaaegu hommikuni. Ma pidin midagi ette võtma.

Ühel taolisel ööl ostsin ma meie lugerisse raamatu, mida olin varem põgusalt sirvinud. Seda soovitas mulle üks majandustudeng, kes sätib oma õpinguid töökoha ja kolme pisikese lapse vahel. Ma ei olnud kunagi kasutanud selle raamatu võlusid oma elu organiseerimiseks, aga selleks hetkeks olin ma nii meeleheitel, et olin kõigeks valmis. Avasin raamatu, lugesin sellest kolmandiku ja uinusin - rahutult.

David Alleni "Getting things done" (vabas tõlkes “Niimoodi saab asjad tehtud”) meetod aitab minul asjad meelelt ära saada. Kas need ka kunagi tehtud saavad, ei pruugi alati kõige olulisem olla. Olulisim on saada need oma hingelt ja südamelt paberile, nimekirjadesse, tabelitesse, et saaks magada ja siis neilt paberitelt vaadata, mis edasi saab. Puhanuna on palju rohkem jõudu asju ükshaaval ette võtta. Muusikat kuulates või mitte.

Põhimõtteliselt on praeguseks mu unerütm taastunud ning mul on täpselt 274 asja, mille olen oma meelelt ära saanud, ning mille kallal töötada. 143 neist on konkreetsed tegevused, mis pean ära tegema, et saaksin käesolevate projektidega järgmiste sammude juurde liikuda. Praegugi, kui ma oma organiseeritud nimekirju üle vaatasin, leidsin et paljud tegevused on juba tehtud või peavad liikuma ühest nimekirjast teise. Näiteks sinna, kus on kirjas asjad, millega tegelen võib-olla kunagi hiljem.

Iseenesest on nimekirjade süsteem imelihtne. See koosneb viiest punktist. Lihtsustatud kujul on need järgmised.

1. Kõige ülestähendamine: mul on tagataskus või voodi kõrval alati kirjutusvahend ja paber ning kasutan evernote’i vidinat oma telefonis ja arvutis, kuhu talletan kõik pähekargava. See, mis peast ära paberil, selle pärast ei saa muretseda, et ma ta ära unustaksin. Kõik asjad. Eraelulised, tööalased, ideed ja mõtted. Kõik. Alustasin sellest, et käisin üle kõik oma kirjavahetused, sms’d, päevikud, meelespead ning koondasin nad ühte kohta. Mul läks sellele ca 7 tööpäeva.

2. Tegevuse väljaselgitamine: kui võtan kirjapanduga tegelemiseks aega, siis esmalt pean ma andma hinnangu, mis on järgmine tegevus, et asja edasi viia. Kui otsest tegevust ei ole, siis talletan kirjapandu hilisemaks mõtlemiseks või mingite mõtete varamusse. Kui kirjapandu on reaalne tegevus ja kui selle tegemiseks kulub alla 2 minuti, siis teen ta ära. Kui rohkem, siis jagan ta vastavasse kategooriatesse või delegeerin edasi. Mitte kunagi ei pane kirjapandud samasuguses seisus tagasi, kui ma ta olen kätte võtnud.

3. Tegevuste kategoriseerimine: nüüd on mul nimekirjad, kuhu ma oma kirjapandu jaotan. Asjad, mida pean tegema arvuti taga ja võtavad vähem kui 30 minutit või rohkem kui 30 minutit, telefonikõned, tegevused, mis nõuavad minu kohalolu, osta, viia-tuua, mida peab kellegagi arutama, etenduskunstide projektid, ettevõtlusprojektid jne. Iga kirjapandu leiab oma kategooria, kui ma just pole saanud seda kahe minutiga ära lahendatud. Üllatav, kui paljud asjad saavad ainult kahe minutiga tehtud.

4. Nii tihti, kui võimalik, käin oma nimekirjad üle, et olla oma tegevustes kindel. See peaks olema rutiinne, et kustutan tehtuid, parandan nimekirju, kannan ühest nimekirjast teise üle. Niimoodi kindlustaksin, et saan oma nimekirju usaldada ja näen, kuidas asjad edenevad.

5. Viiendaks: viin oma tegevusi ellu. Palju on sellist, mis seisavad nimekirjades kaua ning kaotavad oma päevakorralisuse või olulisuse. Sellised asjad liiguvad siis prügikasti või nimekirja, kus asuvad kunagi võib-olla ettevõetavad asjad.

See süsteem hoiab mind elus ja tervena. Ma tean, et kusagil on kirjas kõik asjad, mis ma olen ära unustanud. Kui sinul tuli huvi proovida, sest ka sinu pea ja graafik on teinekord nii üle broneeritud, et ei oska enam kusagilt alustada ega kusagile lõpetada, siis mis sul ikka kaotada on. Proovi ka. Muidu võib kõik lihtsalt kuhjuda, kuhjuda ja kuhjuda sinu pähe, sinu eraellu, sinu unedesse. Edu