Siim tunneb end turvaliselt kohas nimega Helsinki.

Aga iga hetk võib ühe pommi otsa komistada. Huvitav, kui piisavalt kaua pommi otsas istuda, siis kas see muutub nii argiseks, et hirm lahtub?

Aprilli alguses käis Kaisa Rootsis tegemas projekti "ReAct! Actions, Moving City”. Osales lavastuse loomises ja selle dokumenteerimises. Koduteel Helsingisse rongisõidu ja lennu vahel tegi ta Stockholmis aega parajaks mööda Drottningatanit jalutades. Järgmisel õhtul postitasid Rootsis elavad või seda külastavad tuttavad sotsiaalmeedias oma nime järele: „tunneb end turvaliselt kohas nimega Stockholm". Seda sellepärast, et autojuht oli sõitnud Stockholmis Drottningatanil inimestele otsa ja niimoodi andsid ellujääjad Stockholmis maailmale läbi Facebooki teada, et nende pärast ei pea kartma. Nemad on turvalises kohas. Nendega ei juhtunud midagi. Viie inimese surmaga lõppenud sõidu järel pakkusid kohalikud inimesed šokist toibumiseks üksteisele tuge, katusealust, transporti, telefoni laadimise võimalust, oma telefone ja muud.


Neli kuud hiljem helistas Tiiu minule ja küsis: „Mis siis eile juhtus? Kes teil seal inimestele otsa sõitis ja tappis? Kas nüüd siis juba Soomes ka? Eesti uudistes oli selle kohta ainult paar sõna!“ Muud ei olnud öeldud, kui et oli üks hukkunu ja neli vigastatut. Tiiu saab oma uudised televiisorist ja raadiost. Mina olin just hommikupudru lõpetanud ja ei teadnud midagi. Hinges lootsin, et ei oleks midagi sarnast nagu neli kuud tagasi Stockholmis. Pisikese mõttepausi järel olin selles isegi kindel, sest miks muidu nii vähe toimunust uudistes räägiti. Aga ärevus oli sees. Kartsin, kuidas inimesed sellele reageerivad.


Avasin Facebooki. Ei midagi. Keegi ei postitanud: „ tunneb end turvaliselt kohas nimega Helsinki.“ Küsisin Kaisalt. Tema ei teadnud midagi. Avasin uudisteportaali – Trump, Soome ralli, korvpall. Allapoole kerides leidsin uudise, kus oli kirjas, et üks purjus mees oli sõitnud inimhulga sisse, vigastanud nelja ning auto sumbuti külge kinni jäänud viiendat vedanud 250 meetrit, kuhu hukkunu lebama jäi. Uudist illustreeris pilt tuletõrjevoolikuga tänavat ? puhastavast päästjast. Mina tundsin ennast turvalisemana. Kergem hakkas. Purjus peaga ikka juhtub...

Kuvatõmmis hs.fi uudisest


Miks? Kas see oleks olnud jubedam, kui kaine välismaalane oleks tapnud? Kas siis oleks juhtunu olnud ettekavatsetud? Kas käesolev oli siis õnnetus? Hooletus? Kas see ei olnud ettekavatsetud? Kindlasti kukkus pudel täiesti kogemata suule ning neelamine oli lihtsalt keha refleks. Siis läks kõndimine raskeks, inimene koperdas, kukkus otse rooli taha, võti lukuauku, käik sisse, käsipidur maha ja gaasipedaal põhja. Purjus peaga oli võimatu aru saada, kui viiele inimesele otsa sõitis ja üht veel 250 meetrit auto all sikutas. Siis peatus tema punane Jaguar täiesti juhuslikult restorani ees, kuhu autojuht läks lisa tankima. Sealt politsei ta kinni krabas. Kui juba kinni minna, siis täiesti täis peaga. Nagunii tükk aega ei saa. Tegelikult vist ikka saab – purjakil juhtunud õnnetus ju. Kas alkoholi tarvitamise järel esile kutsutud õnnetus on üldse õnnetus?


90% vägivallajuhtumeid Soomes on tekitatud alkoholi mõju all. Praeguse konventsionaalse kombe kohaselt peaks siis iga purjus inimest kui potentsiaalset terroristi vaatama, kelle takistamiseks ei tehta muud, kui lõpetatakse alkoholi müük mingil kellaajal ära? Põhimõtteliselt on tal alati võimalus osta poest või baarist tapakütust, et endast potentsiaalselt tappev „pomm“ teha. Kas jutumärkideta pommivalmistajatele pakutaks samasugust võimalust? Selliseid purjus pomme on nii palju ja nad on siin juba nii kaua olnud, et nad ei tundu enam liiga ohtlikud. Aga mõrtsukas on mõrtsukas ja surnul ei ole vahet, milline tema tapnud mõrtsukas oli!


"Hallo, Tiiu. See oli üks neist terroristidest, kes purjus peaga autorooli istuvad ja inimesi tapavad."


Täna on alkoholi hind veel ühe elu võrra kallim!