Kummardan enne esietendust

Eero Spriit (Harry Sepp) ja Kristian Põldma (Ants Kalam)

7. septembril saab Kaitseliidu Sakala Malev 100 aastaseks. Kaitseliidu Sakala Malev on kõige vanem priitahtlik kaitseüksus Kaitseliidus. 2017. aasta 7. septembril esietendub sel puhul Viljandi Ugala teatri suurel laval "Kummardage lipud ehk lugu julgetest meestest," mida sünnipäevale kutsutud näha saavad.

Triinu Teppe, Romet Koser, Artur Linnus, Kristian Põldma ja Viljar Rosin kõhuli.

1917. aastal loodud kaitsesalga peamiseks ülesandeks oli korravalve Viljandi tänavail, linna tähtsamates asutustes, miilitsa abistamine ja rongijaama valvamine. Rongijaama valvemeeskonna ülesandeks oli taganevate sõjavägede abistamine, et neil ei tekiks võimalust linna peale laiali valguda.

Vabatahtlike esimeseks organiseerijaks ja ülemaks ei valitud eestlast vaid hoopis lätlane - Aleksander Strekavin. Teda mäletab ajalugu kui sõbralikku, sportlikku, arenenud maailmavaatega head organisaatorit, keda võis usaldada. Ta õppis Lätis, Venemaal ja Saksamaal ning töötas joonestusõpetajana (mis on Viljandis suure au sees olev amet) ja oli tegev tuletõrjepealikuna. Veel meeldis talle kontrabassi mängida.

Raadiomaja kaitsmine. Artur Linnus, Joroma Jürgens, Ormes Olm.

Mina ei ole Kaitseliidu liige ning suure tõenäosusega ma selleks ka ei astu. Olen relvi käes hoidnud erinevatel filmivõtetel ja teatriga seotud projektides, aga näiteks kaitseväeteenistus jäi mul pidamata. Sel hetkel, kui käisin komisjonis, siis polnud päris kindel, kas tahan minna või mitte. Minu eest tegi otsuse ära kirurg, kes vaatas mu põlve haiguslugu ning eluaaegse kõlbmatuse templi sain vähem kui kolme minutiga. Siis nägi doktor minu sissekirjutuse aadressi ning rääkis 20 minutit ühest julgest mehest, kes oli minu kodutalu hoovis üksi mitme miilitsa vms vaenlasega tulevahetust pidanud. Kaitses seal kellegi kodu. Oleks ma tol ajal asendusteenistusest teadlik olnud, siis oleks ma kindlasti selle valinud.

Ormes Olm bussijuhi rollis.

Teist korda olen tegemas koostööd Kaitseliidu Sakala Malevaga. Esimene kord tegime üheskoos lavastuse Naiskodukaitse looja Mari Raamoti elust. Nüüd lavastan Liis Seina kirjutatud näidendi põhjal tervest Kaitseliidu organisatsiooni 100-aastasest ajaloost. Raskuskese on küll Sakala Maleva tegemistel, aga Eesti on nii kompaktne, et teistest piirkondade malevate tegemistest ei saa me üle ega ümber.

Mina näitlejatega. Sosistan Eero Spriidile kõrva. Kersti Sillaots ja Rasmus Kadaja näevad seda pealt ja Rosin alt. Ormes Olm vaatab ka. Artur ja Kristian mõtlevad ning Romet peidab käises relva. Jormat ei ole näha.

Julgen arvata, et minu ja Sakala Maleva koostöö edukus tulenebki suuresti sellest, et ma olen inimene väljastpoolt. Mina näen kõike täiesti värske pilguga. Minu jaoks võib olla avastus isegi miski, mis kaitseliitlasel on nii igapäevane, et ta seda tähelegi ei pane. Juba see, et kodu kaitsmine ei tähenda ainult relvaga vaenlasele vastu astumist vaid pigem oma lähedaste abistamine ja neis turvatunde tekitamist, et kusagil on keegi, kes sind saab ja oskab aidata. Olgu selleks tulekahju või metsa eksinud pereliige. Ma loodan, et meie ühise jõupingutusena jõuab lavale tükk, mis ei ole ülistuslaulu pidav, vaid on aus kummardus kõigile, kes Kaitseliidu viimase 100 aastaga seotud on. Seda aitavad teha mul paljud head inimesed igast Eestimaa otsast ning erialalt. Ma tänan teid ja kummardan ka teie ees juba nüüd, kui esietenduseni on jäänud veel mõned päevad. Suur tänu teile ja kõigile, kes on kaasa aidanud selle lavastuse loomisele.

Kummardamise harjutamine. Kõik pildid Ako Lehemets

Kui 1936. aastal Läti Kolme Tähe ordeni saanud Strekavin kord Lätti elama läks, siis rajas ta seal tuletõrjeühingu ning elas oma elu lõpuni oma perele oma panusest Eesti kaitsetegevusse rääkimata. Miks, seda mina ei tea.