PUHKUS!!!
Septembri keskpaigas oli mul "Maailma Ilusaima Tüdruku" etendus Karksi valla kultuurikeskuses. Kui sain lavaehitusega valmis ja etendusi oli paar tundi aega, algas varem kokkulepitud intervjuu Rajaleidja noortega karjäärinõustamise konverentsi tarvis.
"Maailma Ilusaim Tüdruk" lava valmis Karksi Valla Kultuurikeskuses
Esiteks küsiti minu käest, millega ma tegelen.
Ootamatule küsimusele oskasin vastata: "Päästan maailma! Üks inimene korraga. Alustan iseendast."
"Kaua see aega võtab?"
"Ma arvan, et terve elu..."
Siis jutustasime veidi minu tööst ja sellest, mida tähendab minule karjäär. Kuni jõudsime küsimuseni, mis ma edasi teen ja sain rõõmuga vastata, et oktoobri alguses lähen kaheks nädalaks puhkusele. Lülitan telefoni ja arvuti välja ning jätan nad kaheks nädalaks rahule või lasen neil ennast rahule jätta.
"Mida sa siis seal teed!?"
"Mmm... magan... loen, teen trenni... ajan juttu..."
Puhkus algas
Hiljem juba puhkusel olles jälgisin ennast nö kõrvalt ja mõtlesin, et mida ma siis ikkagi puhkusel teen.
Eesti keele seletav sõnaraamat nimetab puhkuseks tegevust, mis kõrvaldab organismi väsimuse ja taastab töövõime. Inglisekeelne vacation on Oxfordi sõnastiku kohaselt eelmise tegevuse lõpetamine ning tuleb ladinakeelsest sõnast vacatio, mis tähendab mittehõivatud olemist. Puhkuse defineerimine ei olegi nii lihtne, kui esmapilgul tunduda võib. See on midagi tegevuseta tegevuse moodi. Võib-olla.
Kõigepealt tekkisid mul puhkusel võõrutusnähud. Telefon oli nagu helendav kurjade plaanidega mõjutusvahend, sahtlipõhja pistetud sireen, mis endaga tegelema kutsus. Kui ma proovisin lõõgastuda ning lihtsalt hetkes olla, siis mõtted kiskusid ikka telefoni juurde ja sellele, mis sealt kõik peituda võib. Kuidas läheb novembrikuise suure kokkusaamise korraldamine? Kuidas "Kummardage lipud" avaliku esietenduse organiseerimine läheb? Kas kõik on saanud piisavalt informatsiooni, et saaksid oma asju ajada? Ega ma kellelegi midagi ole unustanud maksta? Kui midagi on lähedastega juhtunud, siis kas nad oskavad välja nuputada kuidas minuga ühendust saada? jne jne jne Oleksin pidanud oma emailide automaatvastusesse kirjutama ka hotelli telefoninumbri, sest siis oleksin saanud rahus oma puhkust veeta, sest teadnuks, et kui midagi katastroofilist on juhtumas, siis olen kättesaadav. Vaevalt keegi niisama hotelli hakkaks helistama.
Nende küsimuste peletamiseks kirjutasin keskmisest tihedamini päevikusse ning vaatasin telekast kohalikke "Survivor" versiooni, mida siin iga endast lugupidav kommertskanal on loonud ning üks episood kestab peaaegu kolma tundi. Lisaks kõiksugu talendisaated, samuti kolm tundi pikad. Formaat on äratuntav ning keelebarjäärist hoolimata lihtsalt jälgitavad. Pea sai rahulikult ulpida suvalistes mõtetes nagu rannapäevadel laineid vaadates ja päikesekiirte paitust kõhul tundes ning siis tuli mul mõte hakata niisama lugema. Ma lugesin, aga ma ei olnud endaga rahul, sest puhkamise asemele tegelesin igasuguste asendustegevustega (päevik, telekas ja raamat), mis puhkamist edasi lükkavad ja kaks nädalat saab seda ilmatukiiresti otsa. Aga uni oli juba hea. Tavalise 6-7 tunni asemel magasin öösiti rahulikult kuni 10 tundi. Mõni öö ka lühemalt, sest raamat oli nii paks ja mul käis juba närvidele, et see läbi ei saa. Kärsitus teada saada, kas raamat lõppeb sama ettearvatult, kui see juba 400 lehekülge kestnud on, ei lasknud magada ning lugesin siis hommikuni, kuni teada sain. (Eile öösel juhtus peaaegu sama asi, ent kella 2. ajal panin käesoleva raamatu ära ja sain magada küll - aga nüüd pole ma ju enam puhkusel ka).
Tundun olevat harjumuste ohver ning puhkuse alguses olin hõivatud oma töömõtetega. Sellest aitas vabaneda uute asjadega tegelemine, mis mõtted täielikult enda alla haaraks.
Hukkamõistva pilguga rannalind.
Neil hetkedel, kui tegime väljasõite, karastasime end Vahemeres või mängisin (kohalikega) korvpalli, ei tulnud mulle töömõtted pähe. Ma puhkasin sellest, millega olin harjunud varem hõivatud olema. Ka hommikust hommikuni eesmärgivabalt juturaamatute lugemine ja samal eesmärgil televiisori vaatamine võib ehk sarnaste tegevuste ritta seada. Tundub, et puhkuseks ei peagi seega kuigi kaugele minema. Igapäevaselt on ka võimalik natukene puhata seega. Vaata filmi, mine trenni või sõbrale külla. Aga ära lase sellest rutiini tekkida ja telefon jäta koju.
Telefoni juuresolekuta toimuvad vestlused on tõestatud olevat palju sügavamad ning tähenduslikumad, kui telefoni olemasolu korral. Isegi, kui telefoni ei kasuta, siis ta ikkagi kutsub põletades taskupõhja oma lõputute võimalustega maailma avastama. Lisaks kiputakse sõprade juuresolekul vähemtähelepanelikud, vähemmõistvad olema ja oma telefonil end mõjutada laskma kui uute tuttavatega. Vanusest või meeleolust sõltumata. Kurb, aga tõestatud tõsiasi.
Lasin siis puhkusel oma mõtetel koos iseendaga rännata, mängisin koos Kaisaga kaarte, jutustasime, jalutasime unistasime, tegime trenni ning mingil hetkel ma ei pidanud enam töömõtteid endast eemale tõrjuma, sest neid ei tekkinud enam. Ideed sündisid ja need ma kirjutasin üles, et hiljem põhjalikumalt nende üle juurelda, aga ei tundnud vajadust neid kohe sealsamas lahendama hakata.
Puhkuse kodukorv
Üks pärastlõuna sättisin oma spordiriided selga ning suundusin korvpalliväljaku poole. Tahtsin kõrvaklappidest täiesti tööesmärkide vabalt muusikat kuulata ning lülitasin telefoni korraks sisse. Kohe tuli mulle kaks sõnumit. Ma olin unustanud kaks asja korda ajada ning kohe sealsamas istusin maha ja lahendasin olukorra. Tegin puhkusesohki! Nüüd ma isegi ei mäleta sellest päevast midagi muud, kui seda, et tegin tööd. Ma pole kindel, kas ma olingi teel palli mängima või hoopis jooksma. Nimelt pidavat aju lülitama end tuttavas olukorras nö autopiloodile ja kogemus olevat vähem meeldejääv. Umbes nagu kas ma pliidi ikka lülitasin välja või kas autouksed panin kinni. Need on automaatsed toimingud, millest ei pruugi alati mälestust jääda. On isegi testitud, et tund aega päevas puhkuse ajal töödades on mälestusi ca 45% vähem. Võib-olla tõesti.
Siis lülitasin külma kõhuga kõik meeldetuletused välja ja kasutasin telefoni muusika või audioraamatute kuulamiseks. Ma ei kuulanud midagi selleks, et leida midagi huvitavat lahenduste tarvis vaid lihtsalt meele lahutamiseks. Kahenädalase puhkuse lõpu poole hakkasin ma juba vargsi tööd igatsema. Mitte et ma oleksin igatsenud puhkuse lõppu. Imeilusa ilma, imeilusa mere ja imeilusa reisikaaslase selts olid muutunud nii armsaks. Õnneks ei ole ma pidanud nüüd tööle olles loobuma ei ilmast, merest, ega tüdrukust, sest jätkame siin tööd, et juba järgmisel kuul toimuks "Kummardage lipud" avalik esietendus, tuleva aasta esimestel kuudel esietenduks uus lavastus ning "Maailma Ilusaim Tüdruk" leiaks uusi etendusi. Midagi hirmsat pole vahepeal juhtunud ning kahe nädala jooksul saabunud 650 elektronkirja hulgas oli suurem osa rämpspost. Pean õppima elektronkirjadele kohaldatavaid filtreid paremini kasutama.
Puhkus on midagi tegevuseta tegevuse moodi, pärast mida on palju indu jälle tegutseda. Vist.
Loe lisaks ja kasutatud materjal