Head uut aastat

Uus aasta on käes ja jäin selle aasta esimese postitusega veidi hiljaks. Palun vabandust.

2017. aasta viimased tunnid kulusid Helsingis pakkimisele ja juba 2. jaanuari õhtuks olin ma Vietnamis, Ho Chi Minhis. Väsinud ja natukene segi, aga soojas. Igatpidi soojas. Kogu reisi aja saatsid meid naeratavad inimesed ning sain täielikus rahus oma lennuaja meelelahutusfilmide vaatamisele pühendada. See osa meeldib mulle lendamise juures kõige rohkem. Lennates on pea nagunii veidi segi, sest magada ei saa ja ega need 4-6 filmi olukorda hullemaks tee.

Ho Chi Minh, Vietnam. Pilt Kaisa Roover

Eelmine uus aasta saabus Tais, Chiang Mais, kui vaatasime, kuidas tuhanded soojaõhulaternad taevasse kadusid. Ilus vaatepilt, aga hinges tutistas teadmine, et kusagile kukuvad nende laternate traatkonstruktsioonid ja prügistavad loodust. Mõni latern kaotas kontrolli kohe alguses ja kukkus sealsamas suure leegina lähedalasuvate puude otsa. Selliste juhtumite ohjes hoidmiseks oli kohale toodud mitmeid tuletõrjeautosid ja kümneid tuletõrjujaid, kes asja kiiresti oma kontrolli alla võtsid. Jaanuaris elasime veel Tais ning seal süvenesin põhjalikumalt, kuidas oma tegemised kõik kontrolli alla saada. Mind valdas pidev mure, et mul on kõik tegemata ja kui ma midagi teen, siis ei vii ma seda kunagi lõpuni ja mul puudus selge pilt, mis mul üleüldse teha oli vaja. Mitu nädalat pühendasin David Alleni "Getting Things Done" uurimisele ja sellekohaste korralduste oma ellu integreerimisele. Kirjutasin sellest ka ON teatri blogis - "Kuidas ma seda kõike jõuan". Selle raamatu/programmi nõuannete abil olen leidnud hingerahu ning soovitan kõigile. See muidugi ei tähenda, et mul kõik koguaeg tehtud oleks.

Praegugi on mul ca 300 ühikut tegevust, mida ma korda pean saatma. Sealhulgas ka raamatute lugemine. Olen endale võtnud eesmärgiks lugeda iga kuu üks raamat. Karl-Martin Sinijärv ütles kord, et iga intelligentne inimene loeb raamatu päevas. Noh, mina proovin kuus ühega hakkama saada. Õnneks olen viimasel kahel aastal oma seatud eesmärki ületanud. Eelmine aasta lugesin 20 raamatud ehk 1,67 raamatut kuus. Kõige enam läksid korda ja muutsid mu argipäeva: "Getting Things Done" (David Allen), "On Writing: A Memoir of the Graft" (Stephen King), "Homo Deus: A Brief History of Tomorrow" (Yuval Noah Harari) ja "Lolita" (Vladimir Nabokov).

Tiger Cave Temple, Tai. #grandpadidnttravelmuchhopehiswatchwill. Pilt Kaisa Roover

Nabokovi lugemise lõpetasin märstis Tais, kust ma läksin edasi Soome ja päevaks Eestissegi. Käisin sel päeval ühte rolli proovimas ja samas kontoris tegi tööd üks noormees, kellega jäi see meie viimaseks kohtumiseks. Loetud nädalad hiljem lahkus ta ootamatult - iga lõplik lahkumine tundub ootamatu. Viimasel kohtumisel kinkisin talle veel enne Soome tagasiminekut oma paki Jenkki nätsu. Jenkkil, mida ka praegu närin, on seepärast igaveseks eriline maitse.

Pilt Kaisa Roover

Aprillis veetsime juba rohkem aega Eestis, kui käisime koos Kaisaga oma raamatut „Kirju kodust“ esitlemas. Oli esitlusi, kus isegi pisar silma kippus. Esitlused nii Tallinnas ja Viljandis, kui ka Abjas ja Hallistes. Tore oli näha oma endiseid õpetajaid ja lapsepõlvetuttavaid tänavatelt.

Viljandi Hansapäevade avamine 2017. Pilt Kris Süld

Olen kuulnud ütlemist, et kirjanikuks saab lugedes, aga pärast kirjutamise uurimist, tundub tõesem pigem see, et kirjanikuks saab kirjutades. "Lavastajaks saab lavastades!" ütles mulle Margus Mikomägi. 2017. aastal pakuti minule võimalust lavastada Viljandi Hansapäevade avamine. Vello Vaher rippus hambaidpidi, rokkmuusika ja tulevärgi saatel, Viljandi rippsilla all. Siis algasid Helsingis Suveülikoolis soome keele kiirkursused ja ON teatri uuslavastuse "Kummardage lipud" ettevalmistus.

Eero Spriit lavastuses "Kummardage lipud". Pilt Ako Lehemets

Koostöös Kaitseliidu Sakala Malevaga tehtud Sakala Maleva 100. sünnipäevale pühendatud lavastus esietendus 07. spetembril 2017. Järgmine kord näitame seda rännakut läbi 100-aastase Viljandimaa vabatahtlike kaitsjate elu, koos Eero Spriidi, Artur Linnuse, Kristian Põldma ja palju Viljandimaa harrastusnäitlejatega, 24. veebruaril kell 12:00, Karksi Kultuurikeskuses.

"Maailma Ilusaim Tüdruk" etendus Viljandis publikut täis saalile.

Siis hakkasid sügisesed „Maailma Ilusaima Tüdruku“ etendused, mille vastu publikuhuvi ainult kasvas. Vastukaja kriitikuteltki on olnud positiivne, publikumist rääkimata. Kord küsis üks vaataja minu käest murelikul ilmel: „Te teete koguaeg nii raskeid rolle. Kas see teid psüühiliselt mõjutama pole hakanud?“ Vastasin, et kindlasti on. Nende rollideta ei oleks ma kindlasti seesama inimene, kes olen täna. Nende rollide tegemiseks olen ma palju pidanud õppima ja lahti mõtestama, algul iseendale ja hiljem laval teistele. Pelgalt tunnetamise ja/või arvamisega pole laval midagi peale hakata. Uue aasta kevadeks plaanime uusi etendusi – lisainfo peagi ON teatri kodulehel.

Pärast „Kummardage lipud“ esietendust ja "Maailma Ilusaima Tüdruku" etendusi kolisime Kreekasse, kust pidime ootamatult Eestis käima. Ma mäletan aega, kui sain rõõmsalt öelda, et mul on kõik vanavanemad elus. Mõned asjad on elus ootamatud ja jäävad ootamatuteks isegi siis, kui tegelikult on ette teada, et meie kõigiga nii läheb. Eelmine aasta viis endaga inimesi, kellega soovin veel kohtuda. Nad elavad minus edasi minu mälestustes ja ma olen neile tänulik, et nad oma aega minuga jagasid.

Vanaisa kell Walesis. #grandpadidnttravelmuchhopehiswatchwill

Ootamatult olemegi uues aastas. See aasta ootab mind ees roll ON teatri uues monolavastuses, mis peaks lavale jõudma 15. märtsil. Seekord on uurimise all inimliigi ümberkäimine planeediga Maa ja kui võimsaks jõuks on inimliik selle käigus muutunud. Sellesse aastasse on plaanitud veel teinegi uus roll. Tallinnas, Polygon teatris koos Eero Spriidi ja Karin Raskiga. Seega veedan suure osa uuest aastast Tallinnas ja Helsingis, kus jätkan ka näidendi, mille kallal juba 2015. aasta „ARM“ etendustest saati olen nokitsenud, viimistlemist. Kas saan valmis, ei luba. Kuna mängin ka "Maailma Ilusaima Tüdruku" etendusi, siis jõuan ka teistesse Eesti kohtadesse.

Uue aasta lubadusi mul pole kombeks anda, sest mulle lihtsalt ei meeldi lubadusi anda, aga siiski luban, et püüan anda endast parima kõiges, mis ette võtan ja katsun elus ettejuhtuvale (sh ka ootamatustele) võimalikult adekvaatselt reageerida.