Kes mind püsti aitab?

Ma palun väga vabandust, kui ma peaksin nüüd kellegi teatriime ära rikkuma. Kui teatriime telgitagustest lugeda ei soovi, siis ära parem edasi loe. Ka kolleegidelt palun vabandust, kui ma nende meelest üle piiri lähen.

"Maailma Ilusaim Tüdruk" Alvar

Etendus algab. Laval on kolm näitlejat. Käib kokkulepitud mängu taaselustamine. Kõik läheb suurepäraselt hetken, kui saabub lavale vaikus. Üks näitleja vaatab lavapartnerile silma ja annab heatahtlikult märku, et tema kord on edasi minna, aga viimane annab hoopis mõista, et nii see teps mitte ei ole. Näitleja vaatab otsa teiele ja ka temalt saab samasuguse vastuse. Laval kolm ja kaks neist on kindlad, et nemad mängu edasi viia ei saa. Näitlejat tabab hetkeline ebakindlus - kuidas on see võimalik, et tema kord on? Jätkab sealt, kuskohast ta arvab, et peaks edasi minema ja jõutakse ringiga varemvallanud vaikusesse. Näitleja laseb võimalikult kiirest peast läbi kõik tegevusliinid ja sinnani tehtu ning kaaslaste vihjavate žestide ja marulise mängumoonutuse abil mõistab, mis on jäänud tegemata ja mäng saab jätkuda.

Ma olen teatris näinud etendusi, kus näitlejatel on midagi sassi läinud või nad on midagi ära unustanud. See on inimlik. See on osa sellest, mis teeb teatrist elus kunsti. Keegi unustab midagi ja ülejäänud ansambel toob loo sinna tagasi, kust kohast see edasi peab minema. Olen näinud unustamist ka monoetenduses, kus laval ei ole partnereid, kes saaksid aidata etendusega edasi minna. Kord nägin, kuidas monotüki kangelane rääkis oma venna jõhkravõitu surmast, kus kangelasel oli oma käsi sees Kas mõtled, et ta oli seotud venna surmaga? Sel juhul ok. ja siis jäi ta vaikseks. Tegelane keeras publikule selja ning läks lava tagumisse otsa ja vaatas kõikeläbistaval pilgul seina. Kui oli end kogunud, siis oli venna tapmise teema lõpetatud ja kangelane jätkas tema mälestusega. Pärast etendust sain teada, et tegelikult oli näitleja sellel minu jaoks nii tähendusrikkal hetkel hoopis kõik ära unustanud ja ta liikus lava tagumisse nurka ennast koguma. Ta jätkas esimesest kohast, kus ennast kindlalt tundis. Minu jaoks oli tegelase vaikus laval märgiline, aga näitleja laval tegeles hoopis teiste asjadega.

Monoetenduses on tõepoolest raskem kelleltki teiselt tuge saada, sest laval lihtsalt ei ole kedagi teist. Kui valguse-, video- ja/või helipuldis pole ka kedagi, siis mängid etendust täiesti üksi. On ainult publik ja näitleja. Olen kuulnud, et näitlejatel on hirmud, millest isegi painajaid nähakse: sattuda lavale alasti, unustada oma sõnad ära, ajada sassi lavastused jne. Minu suurim hirm on, et ma ise ei tunne mängukindlust ja sellest johtuvalt laguneb kogu etendus kolinal kokku. Nüüd on mul kogemus millestki, mis ei pruugi üleüldse võõras olla, aga võib laval nutma ajada.

Eelmise aasta sügisel olid mul "Maailma Ilusaima Tüdruku" etendused erinevates Eestimaa paikades. Sinnamaani oli kõige ebamugavam juhtumine toimunud esietendusel. Kui algusest oli veerand mängitud, rebenesid püksid jalgevahelt puruks. Jalgu piinliku täpsusega kokku surudes mängisin lõpuni ning keegi, kellele olen seda lugu rääkinud ja kes see õhtu saalis olid, ei olevat pannud õnnetust ega selle tagajärgi tähele. Ühel 2017. aasta sügisesel etendusel seisin vastamisi palju suurema väljakutsega.

"Maailma Ilusaim Tüdruk" lava Viljandi Lennukitehases

Tavaliselt hakkab mu etenduse päev hommikuse trenni või korralduslike ülesannete lahendamisega. Kell 12 hakkan etenduspaiga poole sõitma. Kell 2 laadin Laadid koormat, laed püssi või akut. 9 korda etendus selles lõigus. Äkki asendad mõne sünonüümiga paaris kohas? Mäng või kuidas seda veel nimetada? Või jääb liiga kunstlik? auto tühjaks ja hakkan lava üles ehitama, et poolteist kuni kaks tundi enne lavale astumist valmis olla. Väga tihti ehitan etenduse üles ihuüksi. Mõnikord saan abi kohlikult töötajatelt ning mõni õnnelik kord on oma abiline kaasas olnud. Kõne all oleval päeval oli mul abiline olemas. Kiire, täpne ja professionaalne. Ainult mina olin sel päeval veidi tõbine. Eelmine õhtu oli etendus olnud, mille olin koos abilisega kokku pakkinud, siis 200 km sõitnud ning hommikul peavalu, lihasvalu ja nohuga ärganud. Saime tehnilise osa valmis ning alguseni jäi 2 tundi.

"Maailma Ilusaim Tüdruk" lava Nõmme Kultuurikeskus

Proovisin puhata. Proovisin tukkuda. Ei saanud, lavanärv tutistas rinnus ja hingata oli veidi raske. Kui oli selge, et tukkumiseks enam aega ei ole, sest etenduse alguseni on jäänud ainult 1,5 tundi, haarasin kohvi järele. Tegin soojendusharjutusi ning tundsin, et hingamine muutus veel raskemaks ja mu enesetunne on muutunud nö keeruliseks. Vahetasin riided, istusin diivanile ja keskendusin. Proovisin teistmoodi oma keha ja meeli aktiveerida, pingutades ja lõdvestades iga lihasgruppi eraldi. Pool tundi enne etendust vajutasin sisse publikuvalgused, lülitasin arvutist etendust juhtiva programmi aegrelee tööle ja panin igaks juhuks lavale karbi taskurätikutega. Publik kogunes saali ja mina ootasin tagatoas.

"Maailma Ilusaim Tüdruk" lava Teoteatris

Kui oli minu hetk lavale astuda, siis oli väsimus ja nohu justkui pühitud. Nägin tagareas tuttavat nägu, naeratasin ja alustasin. Taaselustasin proovides kokkulepitud mängu ning tundsin ennast õiges kohas olevat, kuni lõpetasin esimese koreograafianumbri. Seesama number, mille käigus esietendusel oma püksid rebestasin. Pöörasin pilgu publikusse, kõik oli udune. Tundsin, et jalad värisevad ning süda on paha. Tahtsin oksendada. Higi voolas mööda selga ja jalgu. Mul ei tulnud pähe isegi muretseda, kas ma oma tegevusi ja teksti mäletan või mitte. Vaatasin ahastuses taskurätikukarbi poole, justkui oleks see karp saanud mind aidata. Tahtsin millegi vastu toetada, aga lava on tühi. Ma ei saanud korralikult hingata. Heitsin abipaluvaid pilke publikusse. Hingeldasin. Krooksusin. Vajusin lavale istuma. Mõtlesin ja küsisin iseendalt: "Mis ma nüüd teen?" Kas ma lõpetan etenduse ja palun kõigilt vabandust. Lasen nad koju, sest näitleja kukub kohe kokku. Aga kes siis korraldab publiku saalist lahkumise ja tagastab neile piletiraha. Vajusin veel sügavamale istuma ja kogusin end. Ma tahtsin kohaletulnud inimestele Tüdruku loo ära rääkida. See on minu kohustus, mille olen võtnud Tüdruku, publiku ja kaaslavastaja ees. Aga ma ei suutnud. Ma hakkasin nutma. Sellist väsimuse nuttu, mis ehk välja ei paista, aga tunned terves kehas. Väsimuse, abituse ja võimetuse-olukorras-midagi-ette-võtta nuttu. Mul ei olnud seal kedagi, kes oleks saanud mind aidata. Keegi ei saanud mind suunata, keegi ei saanud mind aidata. See ajas mind veel rohkem nutma. Vaatasin uuesti publikusse. Vaatasin lava küljele, kus nägin ainult taskurätikuid. Ma tundsin ennast nii üksi. Istusin ja nutsin. Kui olin rahunenud, siis keskendusin sellele, mis mul tollel õhtul veel ees ootas ning tundsin, et jõud on natukene taastunud. Jätkasin mängu. Alguses põrandal istudes, siis vinnasin end juba jalgadele ja õige pea liikusin mööda lava ringi. Ma proovisin olla oma liigutustes optimaalsem ja mängisin etenduse lõpuni. See peapööritus, hetkeline öökimistunne, nutmine ja otsustusperiood ei olnud ehk pikem, kui minut, aga selle õhtu mälestustest võtab see suurima osa. Füüsiliselt kõige raskem minut laval.

"Maailma Ilusaim Tüdruk" lava Tartu Genialistide Klubi

Mul on hea meel, et ma sel päeval mängu pooleli ei jätnud ja andsin endast kõik, et etendus lõpuni mängitaks. Tuttav, kes näitlemisleiba teenib ja sel etendusel saalis oli, ütles, et ei saanud minu füüsilisest peataolekust arugi.

Ma arvan, et paljudel on tulnud ette olukordi, kus nad tervislikel põhjustel peavad ootamatult tööpäeva pooleli jätma. Mina olen proove pooleli jätnud, sest lihtsalt ei ole suutnud jätkata. Või meeskonnaliikmel on tervis üles öelnud. Etendusi on pooleli jäetud, kui keegi saab viga või tuleb haigushoog peale. See ongi osa elava teatri võlust. Siis oleme saanud omavahel läbi arutada, mis on kõige õigem teha: jätame pooleli, keegi teine teeb ise rolli. Sel õhtul koos Maailma Ilusaima Tüdrukuga laval mul teistega arutamise võimalust ei olnud ja ma tundsin end nii üksi. Keegi teine ei saanud minu asemel rolli astuda. Kes mind siis aitas? Mul oli kellele mõelda, kellega mõttes omavahel dialoogi pidada, mis oleks õige teha. Luksus, mida näiteks Tüdrukul ei olnud.