Nädal enne "Mitteinimene" esietendust
Uskumatu, kui kiirelt oleme jõudnud siia, nädal esietenduseni. Umbes aasta tagasi laenasin Helsingi raamatukogust suure hunniku raamatuid, pärast pikka uurimistööd, mis on need kõige õigemad ja pädevamad, et tuua publiku ette lavastus, mis paljude arvates, minu ema kaasaarvatud, on Eesti publikule seda ”liiga vara” näidata. Meie aga usume Siimuga, et praegu on just õige aeg, eestlased on osutunud mitmel rindel aeglastest Põhjamaadest etemateks, las publik ise otsustab.
Olen võibolla varemgi maininud seda, et koostöö oma elupartneriga ei ole alati kõige lihtsam ja võib olla vägagi koormav. Koostööd tehes, meie Siimuga, käime alati väga sügavates vetes, liigume hõredal jääl nende sügavate tunnete ja arusaamade juures, millest paljud paarid omavahel ainult harva jõuavad rääkida. Vestlused teemadel kuidas ja mis on inimeseks olemine ja kas meie arusaamad on teineteisega, kui mitte just kooskõlas, siis kas nad saavad koos eksisteerida. Lisaks sellele, mis on meie arusaamad, oleme proovinud leida nendest hoolimata, mis on tõde.
Seekord on olnud ka nalja ja naeru meie prooviruumis, lisaks pisaratele! Kuigi tumedamatel hetketel oleme mõelnud, kuna pinge on just paarisuhtele suur, et see oleks meie viimane töö kahekesi, aga Siimu sõnu laenates: ”Koos me teeme kõige olulisemaid teoseid!”
”Mitteinimese” teema puudutab kindlasti meie oma elustiili, me ei ole teistele näpuga näitajad. Aga me toome esile teadlaste poolt välja uuritu, mille poole pürgida. Laenan siia lõigu näidendist ”Mitteinimene”: ”Ajaloo tundmine ei näita ette õigeid valikuid ega ennusta tulevikku, aga vabastab minevikust. Võimaldab vaadata teistesse suundadesse ja hakata ette kujutama inimliigile alternatiivseid elamisvõimalusi.”
Oleme lisaks paarile teadlasele andnud näidendi teksti lugeda ka mõnel sõbral, nii kunsti kui muust valdkonnast. Mitmed on arvanud, et seda näidendit tulevad vaatama need inimesed kes on juba mingil määral asjaga kursis, on olnud hirmu selle ees, et kas see kõik teaduslik tekst liiga loengulik ei ole? On olnud põnevust sellest, et kuidas see kõik laval välja hakkab nägema!
Lisaks etenduse ettevalmistusele on meil hetkel käsil jetlag ja kolimine uude kohta, aga sellega me oleme oma rohkete kogemustega pärast päris pädevad juba. Põnev on, oleme Tallinnas ja saame proovi teha juba päris laval, rekvisiitidega, valguse, heliga ja videokunstiga.
Etenduse ettevalmistusega nagu mille iganes ettevalmistusega kaasas käivad ka hirmud. Hetkel minu hirmud on järgmised. Hirm, et publik ei leia meie etendusi. Hirm selle ees, et hoolimata kui oluline teema lavastusel on, ei haara kinni publik selle mõtteainest. Hirm, et saame ainult öelda et noh, vähemalt me proovisime, et saame seda sama maitset tunda mida miljonid maailma teadlased.
Hirm selle ees kuidas sellised teemad, millest ka meie lavatuses räägime on hiljuti meedias saanud kummalist tähelepanu. Kuidas ikka ja jälle teadlaste ja teadusega kooskõlla enda elu seadvad inimesed avalikeks peksukottideks sattuvad?
Hirm, kas me saame kõik õigeks ajaks valmis. Hoolimata hirmudest on tugevam tunne sees see, et töö mida teeme on oluline. Kindlasti mitte samamoodi oluline kui näiteks arsti või tuletõrjuja töö, aga kunstide keskmes on alati olnud
inimeseks olemise küsimus. Ja nii arstid kui tuletõrjujad on ennekõige inimesed.
Mul on koostööpartneriks, suurepärane sõber, kunstnik ja näitleja. Tema üks eripära on see, et ta on tõeliselt siiras inimene, temast puudub täiesti ebaterve isekus ja oma enda esile tõstmine. Arvatavasti teate, et see on väga haruldane omadus inimeses. Ta on tark ja tundlik. Kui mulle viimati koputati õlale ja öeldi viibates Siimu poole: ”He is a good man.” Tema on hea mees. Naeratades vastasin, et ma tean.
Etendus areneb ja saame juurde kogu aeg uusi avastusi ja leiame koguaeg õigemat teed sellele, kuidas just seda lugu rääkida. Siimul hakkab tekst vaikselt peas olema ja sõprade kahtlused, kes näidendit lugesid, et äkki on etendus liiga loengulik on osutunud asjatuteks. Siim on öelnud, et see on tema kõige mängulisem roll, mida ta on saanud elus teha. Julgen kutsuda kõiki meiega mängima!
Siim paar päeva tagasi veel Vietnami päikese all.
Videokunsti tehes, oma video arhiivides sobrades on tekkinud kindlustunne, et me oleme väga õnnelikud olnud oma elus, näinud ja kogenud ilusaid kohti. Nii kaugetest veealustest maailmatest Läänemere kallastele, teine teisele pool vett. Meri on osa meie oma loost. Lootust on, nii teatris, looduses kui inimestes.
P.S. Proovin seekord kirjutada eestikeeles, Siim luges teksti kiirelt läbi ja ei teinud parandusi, rohkem me talle aega ei anna, sest etenduse ettevalmistused nõuavad hetkel teda rohkem kui blogi. Niisiis vabandan kirja- ja keelevigade pärast, aga oma arvates saan juba päris hästi eestikeele kirjutamisega hakkama!
Ruja – Teisel pool vett
Ma kuulsin Sa hüüdsid mind teisel pool vett. Su hääl oli nukker ja hell.
Ma kuulsin, ma seisma jäin teisel pool vett. Ei silda, ei paatigi sel.
Sa hüüad, Sa hüüad, mind teisel pool vett, vangi mind võttis Su hääl.
Nüüd jooksen ja ahastan teisel pool vett, ei parvegi lainete pääl.
Nii palju on vett, et otsa ei näe, ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe, las põhja siis vajuks me kaks.
Aga ei, aga ei, Sul teisel pool vett, on aru ja mõistus veel peas.
Ja ei, ja ei, mul teisel pool vett, on aru ja mõistus veel peas.
Nii palju on vett, et otsa ei näe, ja ujudes lõppeks mul jaks. Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe, las põhja siis vajuks me kaks.
Ma hüüan, Sa hüüad, nii teisel pool vett, ja paati ei seleta silm.
Nii seisame, teine, teisel pool vett, kuni pimedaks läeb maailm.
Autor:Urmas Alender
Sõnade autor:Lehte Hainsalu