Muutused ja kuidas nendega kohaneda

Eelmine aasta umbes samal ajal olime Siimuga sarnase olukorra ees, meie tööd viivad meid mitmeks kuuks omavahel erinevatesse riikidesse. Tegelikult on meie elu koos olnud alati selline, et oleme füüsiliselt tihti teineteisest eemal.


Meie käest küsitakse vahel, eriti need inimesed kes meid hästi ei tunne, et kuidas nii saab. Et neil olevat raske kui nad aastas paar nädalat eemal teineteisest. Aga palju on peresid, et üks või kõik liikmed käivad komandeeringus. Et niimoodi elades teineteisest eemale ei kasvaks, olulisim asi on tahtmine koos olla. Minu silmis on see olulisem kui see kas näed teist iga päev. Minule oluline on, et võin esitada kasvõi iga päev endale küsimuse:”Kas mina tahan oma elu temaga jagada?” kui vastus on: ”Jah.” siis ei olene kui lähedal või kaugel me omavahel füüsiliselt hetkel oleme.


Loomulikult on eriti oluline koos aega veeta. Me teeme vahel koos tööd, aga seda päris ei saa arvestada koos aja veetmisena. Oluline on teha asju koos mis pole töö ja millest kumbki naudib.


Me oleme avastanud, et meie elustiilile on raske leida eeskuju või samastumis gruppi. Kunagi aga lugesin Eesti näitleja ja Moskva lavastaja elust, milles tundsin meid ära, nemad elasid koos elu lõpuni, hoolimatta sellest, et nende lugu juhtus Nõukogude ajal, millal reisimine polnud kindlasti nii kerge ja kiire kui tänapäeval, rääkimatta telefoni ja interneti ühenduse puudumisest.


Reisimine, kindla argipäeva ja kodupaiga puudumine on ennekõige koormav loodusele, mitte otseselt meile kui üksikisikutele. Kui midagi meie elustiilis muutub, siis ma arvan, et need muutused tulevad vajadusest kaitsda loodust.


Kuulsin hiljuti ühe loo, et kuidas muuta midagi oma elus millest on raske lahti saada. Tihti need asjad on poolautomaatsed ja ebameeldivad. Lugu selline. Kõnnid iga päev tuttavat teed pidi ja iga kord kukud teel olevasse aukku, mis on ebameeldiv ja sünge paik. Ja kasvõi sa kui palju proovid mitte sinna kukkuda siis tundub, et miski ei aita, ikka kukud sisse. Mis siis teha? Lahendus on see, et jälgid ja paned tähele mis seal teel, mida sa iga päev kõnnid, on. Oled hetkes kohal, jälgid nagu suvetaeva pilvi, mitte ei aja neid taga ega otsi. Siis hakkad sa vaikselt nägema just enne kui sa auku kukud, et seal see auk oligi. Ja mida tihedamini sa saad kõndides sellel teel jälgida mis seal on, seda kaugemalt ette sa hakkad seda auku tees nägema, kuni lõpuks ühel päeval sa näed auku piisavalt vara, et saad sinna mitte astuda. See ei ole lihtne, aga see on lahendus.


Inimesed on ikkagi need samad loomad kes nad olid juba

10 000 aastat tagasi, me oleme osavad muutustega kohanejad, aga sellest hoolimata on muutus inimesele alati hirmus. Praegu muutub meie elu kiiremini kui kunagi varem. Ühiskondlikul ja ka individuaalsel tasemel. Peres ja paarisuhtes on sellepärast hea läbi rääkida omavahel kui on ees mingi muutus, suur või väike, mis mõtteid see äratab, mis hirme. Küsida teineteise käest mida saan mina teha, et teisel oleks kergem.