Maailmas on vähemalt viis ilusat poissi!
Ma pean tegema ülestunnistuse. Teen sellise avalduse, mida ma pole väga kõva häälega välja öelnud. Mitte kindlasti kunagi kirja pannud. Ma arvan, et maailmas on võib-olla 5+1 inimest, kes teavad seda. Oma mäletamist mööda pole ma seda isegi oma emale öelnud. Isale vist ütlesin, aga tema ei räägi kellelegi kahjuks enam kunagi midagi. Ma ei käi väga palju kontsertitel. Nüüd on see väljas.
2012 Viljandi Folk. Laval koos Imre Õunapuuga. Foto Jelena Rudi
Vabandan kõigi oma muusikutest sõprade ees, keda ma vaatamas ei ole käinud. Viimase Tallinn Music Weeki ajal olin Tallinnas ja käisin ainult jutuajamisi kuulamas. Kui keegi näeb mind kõrvaklappidega ringi paterdamas, siis ma kuulan tavaliselt raamatuid või saateid. Kui liigun tantsides, siis muusikat. Ehk muusikat ma ikka kuulan ka. Ma kuulan, aga ma olen selline, kes paneb muusika enamasti taustaks mängima, mitte ei pühenda sellele alati oma täit tähelepanu. Olen selline! Nüüd ma ikka aeg-ajalt käin kontsertidel. Paljudes kohtades olen käinud kuulamas muusikuid ja muusikat. Aeg-ajalt sellises kohas elades, kus muusikuid ja elavat muusikat peaaegu ei ole, siis mõnikord piidlen isegi karaoke poole, et äkki keegi väga hea laulab ja saan oma igatsuse rahuldatud. Aga seda juhtub harva. Väga harva. Nagu jõulud või jaanipäev. Mitte head karaokelauljat vaid minu igatsust.
Aga varem oli veel hullem! Või tähendab käisin veel vähem muusikat kuulamas/vaatamas. Varem ei käinud ma peaaegu üldse kontserditel. Päris pisikesena nägin Viljandi laululaval küll Code One'i ja Black Velvetit ning üürgasin kaasa laulda: "17, tuul ja torm", kui ise olin kõige rohkem 13. Aga siis oli see ka pigem nagu perekondlik väljasõit, kui sai linna minna ja vanemad ostsid meile head ning paremat nagu väljasõitudel ikka. Mäletan, et kord ekskursioonil, kui olime kohe pärast bussiistumist esimest näksipausi palunud, lubas meie algkooli direktor viia meid järgmisele ekskursioonile bensuka taha ning siis võime osta pidevalt limpsi ja nätsu. Millegipärast siis ei tundunudki see nii halb mõte. Väga põnev oleks, kui tuleksid kõik kohad meelde, kus ma pisikesena ekskursioonil olen käinud.
Igatahes on üks bänd, kelle kontserdile olen sõitnud kohale isegi teisest riigist. Bänd, kelle kõik plaadid on mul olemas ja enamus neist autogrammidega. Bänd, kelle plaadi ostsin isegi oma vanaemale, kellel ei ole isegi ühtegi teist plaati olemas. Plaadimängija on. See on ka esimene bänd, kes on mind oma kontserdile kutsunud. Suvi, 2009 ja juuli viimane nädalavahetus. Kes teab, see teab, mis siis Viljandis toimub. Sõitsin Virumaalt filmivõtetelt kohale, sest olin Arturilt küsinud, kas ta mind oma bändi kontserdile kuidagi sisse saab aidata. Sai ja mina käisin oma esimesel päris Zetode kontserdil ning need neli ilusat poissi võlusid mu ära. Nüüd on neid viis ja ikka võluvad. Kohe pärast seda kontserti läksin oma autosse, keerasin seljatoed maha, ümisesin "jõõkõnõ järvekõnõ" ja uinusin magusasti - pidin hommikul Virumaal jälle võttel olema. Folgil käidud ja kõige olulisem asi nähtud/kuuldud.
2012 Viljandi Folk. Laval koos Imre Õunapuu ja ansambliga Zetod. Foto Jelena Rudi
Üleeelmine nädal sõitsime koos Kaisaga Tallinnast Rakverre, Imre Õunapuu esimesele autorikontserdile ja see, mis Imre pakkus liigutas südant. Ent kogu austuse juures Imre vastu, ma olen kindel, et kui ma poleks kunagi käinud Zetode kontserdil, siis ma poleks Imre kontserdile sõitnud. Ükskõik, kelle kontserdile satun (Hurts või kitarrimängija rannal), võivad teada, et olen seal neid kuulamas suuresti tänu Zetodele. Isegi kui neil pole aimu misasi see Zetod on. Ma muidu ehk ei paneks tähelegi ja ei oskaks kuulama jääda.
Tutvustasin pärast esimest kohtumist Zetodega nende muusikat ka Kaisale ning Kaisa sõidab samamoodi kui mina mõnikord ainult nende poiste pärast Eestisse. Hmmm... Huvitav.... Oleme käinud neid ka Helsingis kuulamas/vaatamas. Nad teevad kontserte ju nii harva, et kui tekib võimaluse võimaluski, siis anname endast parima, et kohal olla. Olime kohal ka nende 15. sünnipäevale pühendatud tuuri Tallinna kontserdil. Oleme kasutanud nende loomingut videote loomisel ja lavastuste tegemisel. Plaatidelt leiab laia valiku.
Mis mind nende muusikas võlub? Laulusõnad, meloodia, pillimäng, naeratused, ilusad poisid vms? Aga kuskohast mina tean ja ei tahagi võib-olla teada. Las võlub niisama! Muinasjutu poisid, kes tulevad pisikesest kohast oma suurte südametega ja võluvad mind lihtsalt ära. Väikese kogukonna liikmed, vähemuse esindajad, kes austavad traditsioone, viivad neid edasi ja tänu neile avaneb nende kultuur ülejäänud maailmale. Osaliselt küll, sest olgem ausad, laulusõnadest saavad maruvähesed aru. Kas laulusõnad ei olegi siis nii tähtsad? Ei tea. Aitäh Artur, Jalmar, Martin, Jaanus ja Matis, et võlusite mu ära ja nüüd on minu maailm natukene teistsugune.
2012 Viljandi Folk. Laval koos Imre Õunapuu ja ansambliga Zetod. Foto Jelena Rudi
Kui kallis lugeja on juba siiani jõudnud, siis ma soovitan tal välja otsida järgmine Zetode kontsert ja kohale minna. Äkki muudavad sinu maailma ka. Uuri www.zetod.ee