#oleksmateadnud

Sõidan parasjagu Soomest Eestisse. Öine laev. Uskumatu, kuidas üks koht siin maailmas, mis võib suure osa aastast nii pime olla, pakub öösel kell pool üksteist päikest otse silmaauku - juba pool tundi. Justnimelt öösel, mis on nii pikad, et naljakas on magama minna. Teeks justkui lõunauinakut.

Siim 15-21 ehk 2000-2006

Soomes oli vastmöödunud nädalavahetus koolilõpetamiste päralt. Oma totrana tunduda võivale küsimusele, miks nädalavaheutsel, sain lihtsa ja loogilise vastuseks. Siis saavad täiskasvanud inimesed ka oma laste ja sugulaste lõpetamisel osaleda, nädala sees peab ju tööl olema. Minu mäletamist mööda ma poleks vist nädalavahetusel koolimaja poole isegi vaadanud, veelvähem sinna seda lõpetama läinud. Ajad ja inimesed on erinevad.

Koolilõpetamise laineharjal sõidab hetkel Soomes #olisinpatiennyt ehk #oleksmateadnud. Maaret Kallio, Soome psühhoterapeud, küsis viielt kuulsalt Soome inimeselt, mida nemad ütleksid noorele iseendale. Sellest sai alguse veebiliikumine, säutsuvoog, mille levik on ületanud riigipiirid ja paljud arutlevad avalikult selle üle, mida põhikoolilõpuealisele iseendale öelda võiks.

See pani mõtlema: mida ma 15-aastasele iseendale ütleksin?

Sellele iseendale, kes põhikooli parasjagu lõpetab.

Esiteks. Palju õnne sünnipäevaks tagantjärele!

Teiseks, kas polnud mitte tore öö ja hommik. Õhtu oli veidi meeleheitlik ja sain inimsuhete kohta teada selliseid asju, mis tundusid ainult filmides võimalikud olevat. Ma mäletan seda õhtut, ööd ja hommikut väga hästi. Ilus mälestus nende mälestuste reast, milles tunned ära muutuse iseendas. Neis hetketes juhtub midagi, mille põhjal oskad ennast iseendale seletada. Miks olen ühes olukorras häbelik või teises saan kurjaks. Miks mõned asjad võivad mööda külgi maha voolata ent teised panevad läbi hammaste sisisema.

Musi aastast 2011

Minu üleüldine mälestus alg-, põhi- ja keskkoolipõlvest on positiivne ja järgnev võib tunduda sellele vasturääkiv, aga ka need kogemused teinud minust selle inimese, kes olen täna - need armid on osa minust. On olnud ka palju ilusat. Algkoolis olin maapoiss maakoolis. Suuremast osast külavahel üksteisega kooskasvanud klassikaaslastest olin ma aasta jagu noorem ja millegipärast pidasin ma kõige õigemaks enesekehtestamisevahendiks rusikaid. Palju kaklemist ja direktorile aruandmist. Kiusasin teisi ja mind kiusati. Mäletan, kuis kord teises või kolmandas klassis jätsin sööma minemata, et üht vanemas klassis käinud poissi söökla ukse taga oodata ja oma rünnakuga teda üllatada. Üllatasin. Palun vabandust. Ma ei teadnud, mis sinu elus käimas oli, et pidid käituma nii nagu käitusid. Ma ei mäleta, kuidas ta mind kiusas, aga ma mäletan, et ma ei ole ennast selle teo pärast kunagi hästi tundnud. Aga see tundus siis ainuõige ja ainuvõimlaku teona. Algkoolis ma armusin. Kohe alguses. Ma mäletan teda siiani. Ei teagi, kas ta ka ise seda teab. Ma ei mäleta, et oleksin seda talle kunagi öelnud, aga ma mäletan, et ma olin armunud. Põhikoolis olin maapoiss väikelinna koolis. Klass oli kaks ja pool korda suurem ja koolis käis kolmkümmend korda rohkem inimesei. Sellest hoolimata olid peaaegu kõik klassikaaslased minust aasta jagu vanemad. (Just praegu seda teksti ülelugedes avastan, et see on minu elus olnud väga määrav tõsiasi. Siiani, isegi kui ma olen teistest peaaegu kümme aastat vanem, tunnen end igas kollektiivis kõige nooremana.) Jälle kaklesin, kui mind kiusati ja kiusasin teisi, sest nii tundus, et kuulun. Palun vabandust. Paljudele esitasin end kellegina, kes ma mitte ei olnud. See kuulus minu põhikooli juurde. Teatavasti käib see oma näo otsimine põhikooliga kaasa. Et kuuluda, tahtsin vahetada klassi, sest minu trennikaaslased olid teises klassis ja seal ma polnud veel kordagi kakelnud ja neil ei olnud seda õpetajat, kellest kohe varsti juttu teen. Vahetasin klassi ja palju muutus, aga nüüd oli teistmoodi raske käituda. Kaklemist oli palju vähem, mitte kiusata oli kergem, aga siis sai probleemiks, kuidas käituda oma endiste klassikaaslastega. Tundsin, et olen neid justkui reetnud ja halba teinud. Üks väljavahetatud klassiõde küsis siis minu käest, kas ma pean ennast nüüd nendest paremaks, et nendega ei räägi. Ei! Ma ei osanud nendega rääkida. Ma ei osanud neile isegi silma vaadata. Ja uues klassis oli mul parem olla. Õppida oli lihtsam, elada oli lihtsam.

Õppimises olin täitsa tubli. Mõni aine sai ehk teenimatult vähem tähelepanu, kui teine ja mõne õpetaja vastu olin ülekohtune, aga mõned õpetajad kiusasid mind. Sedasi tundsin juba kooliajal ja minu seisukoht ei ole muutunud. Ma olen selles veendunud. Mul on siiani meeles need ebameeldivad unenäod, kus ma rusikatega õpetajale kallale lähen. Ma ei tea, mis mõne õpetaja elus juhtunud oli, et nad pidid varateismelise noorega nii käituma ja ma ei ole ülekohut siiani unustanud, aga te olete ka kõigest inimesed oma heade ja veadega. Kõik täiskasvanud teevad vigu. Mina ka ja aitäh, et aitasite minul sellest aru saada. Üle kümne aasta hiljem, aga õppetund ikka. Ega see õpetamine olegi ainult ühe aine selgeks tegemine. See on midagi suuremat, aga valus on ikka.

Siimu esimene pilt facebookis 2008

Siiski mäletan mäletan oma kooliaega suuremate muredeta. Vahel kisklesin sõpradega ja teinekord oli piinlik selle pärast, mis korda olin saatnud, aga kõik tundus olevat loomulik kasvamise protsess. Tundub siiani. Noorem Siim, pane tähele, ma tean, et sa kardad suureks kasvada, aga ära muretse, sa ei kasva veel niipea suureks. Lähema 18 aasta jooksul kindlasti mitte. Seda ei pea kindlasti kartma. Ma tean, et sa mäletad kuidas viimasel koolivabal suvel koduust vaatasid ja mõtlesid kuidas sa pead nüüd suureks hakkama, sest lähed kohe kooli ja kuidas sa seda kartsid. Ei olnud nii hull.

Teiseks: see, mis lõpupeol juhtus, seda juhtub veel. Mitte täpselt samamoodi, aga tea (vabandan lugeja sinu ees, et ma Noorele Siimule ainult vihjamisi kirjutan, aga see on Praeguse Siimu äranägemise järgi kõigile osalenutele parem), et heartbreak’s a bitch*. Ausõna on ja sellest ei pääse. Hirmus on siis, kui sinu süda murtakse, siis kui kellegi südame murrad ja kõige hirmsam on siis, kui murrad iseenda südame. Nii on. Ole valmis. Lähedad lahkuvad ja ka see on valus. Valusam, kui oskad ette kujutada. Mida tähtsam ja lähedasem, seda valusam. Ja ole aus. Kõiki valesid on võimatu elu lõpuni meeles pidada ja need ei teeni nad mingit suuremat eesmärki. Ole aus ja ära varja. Nagu Tarmo ütles: “Kui teed, ära karda. Kui kardad, ära tee.” Tõde varjates ei aita me mitte kedagi.

Üldiselt saab vahva olema. Ma ei ütle sulle kõike ette, sest see avastamine ongi vast kõige ilusam ja tegelikult ega vist murtud südametest pääse keegi, aga ühel hetkel võib palju kergem olla. Hoia oma jalgu. Ma tean, et tundub, nagu su jalad oleksid valusad, aga usu, kui treenid neid, siis nad on hiljem palju paremad. Pääsed lõikustest ja seljavaludest. Ent, kui tahad neid tunda, siis pole midagi. Ja ära usu neid lugusid, et see, kuidas välja näed määrab selle, kes oled. Sa pead tihti enda eest võitlema ja tea, et mõnikord suhtud sa teistesse täpselt samamoodi. Teed teistele täpselt sedasama, mida vihkad, et sinu puhul tehakse. Paned kellegi paika soo, rassi, usu, puude, päritolu vms põhjal. Siin ilmas ei ole kahte ühesugust isendit.

Eelmainitu tõttu ei pea ka igale endast vanemale inimesele alt üles vaatama. Ka neile õpetajatele, kes sind kiusanud on. Nad on sama tavalised inimesed, kui sina seal ja mina siin. Ma tean, et nägid unes, kuidas ükskord nad kätte saad ja peksa annad, aga vägivallata lahendused on tihti palju paremad, kui vägivallaga. Millalgi loed raamatuid, kus on ka vastupidine väga hästi argumenteeritud, aga nende raamatute nimesid ma sulle ei ütle. Küll leiad need siis, kui õige aeg käes. Tea, et inimesed ja loomad õpivad palju paremini, kui neid ei karistata.

Näedsa siis. Ma arvasin, et pole midagi iseendale öelda. Pean ikka väga kaaluma, mis ma ütlen, sest kui mäletan iseennast õigesti, siis kuulad sa mind tähelepanelikult ja see jääb sulle kauaks meelde. Kuni praeguse hetkeni, mil seda kirjutan. Ehk peaks sulle hoopis lotonumbreid ütlema. Kindlasti soovitan sul hoida oma silmad lahti ja suhtuda avatult ka teistsugustesse eluvalikutesse, kui enda omadesse ehk neisse, mis on sinusse sind ümbritseva poolt sisse kasvatatud. Mina teen igapäevaselt asju, mida sina igapäevaselt välja oled naernud. Mediteerimine on neist see kõige vähem naljakas. See, et keegi teeb midagi teisiti ei ole mitte rumalus vaid tema teistsugune kogemus ja tea, et ükskord võid võtta seda midagi muud kui täielikku normaalsust. Näiteks mediteerimist või isegi vegaanlust. Maailm on keeruline koht ja sinul on selles tõsine roll täita. Tee sega suure rõõmu ja huviga.

Kohtumiseni.

Siim mediteerimas 2018