Ei taha invaliidiks

Eile rääkis Kaisa mulle loo mehest, kes tegeles ärkamisest uinumiseni ainult nende asjadega, millega talle meeldis. Kuna talle meeldisid paljud asjad, siis päevad jäid tihti lühikeseks ning ta võttis öödest lisa. Niimoodi elas ta oma elu peaaegu neljakümnenda eluaastani, kuni tema keha järele andis. See mees jagas oma lugu, et teistel oleks võimalus varem aru saada, mida katkematu pingutamine inimesele teha võib. Tema elu oli olnud inspiratsiooniks kõigile, kes tema ümber. Nad arvasid, et ta teeb palju ja ägedaid asju ning talle endale tundus ka, et teeb väga palju ägedaid asju. Ühel ilusa päeval ei jõudnud ta äkki lihtsalt kõndida, vajus kokku ja viidi haiglasse. Ülekoormus asjadest, mis talle endale meeldisid! Nüüd ei tohi ta enam elu lõpuni pingutada ja tal on invaliidsustunnistus.


Siim Maaten ja Eero Spriit "Peatumine ristteel" Foto Kristjan Lepp


Täna sajab lõpuks ometi vihma ja selle asemel, et õue minna ja trenni teha, harjutan oma tekste. Siis on tekstid peas ja tegevusliinid värsked ning etenduste lähenedes saan ennast kindlamalt tunda. Seda tehes jäin mõtlema ja otsisin oma päevikust välja sissekande, mis tundub siia hetke sobivat:

"Laevas. Kirjutan. Jälle. Tagasi. Kus ma vahepeal olin? Tööl? Ei olnud sellist hetke, kus oleks aega. Aega mõelda. Aega niisama kirjutada. Niisama päevikut täita. Päevikud võivad olla pääs maailma. Päevikud võivad olla võimalus hoida maailma. Hoida lugusid. Hoida elusid. Hoiustada. Maailma pööning. Lugude ladu. Elu kogu. Ka minu elu.


Elu teeb ootamatuid tiire. Alles maadlesin oma päevikute ja kirjadega, et need valmis saada. Kaante vahele saada. Teistega jagamiseks valmis saada. Said. Nüüd on mõni need endale ostnud ja osad neist lugenudki. Mina kirjutasin, sest mulle meeldisid need mõtted ja keegi kinnitas, et minu mõtted on põnevad (tähendab Kaisa kinnitab alati, et mu mõtted on põnevad). Tuli keegi võõras ja ütles seda mulle. Temal oli platvorm - kirjastus - kus saaks neid mõtteid jagada ja ma jagasin.

Omaarust rõõmu jagasin.

Seda jagasin, millest omaarust aru saan.

Mitte kõike, aga osa...


...ja ilusaid asju oma elust jagasin. Nagu neid jagas ka Maailma Ilusaim Tüdruk. Tema ka jagas omaarust oma uskumatut ja põnevat elu. Oma toredat elu. Siis tegime meie tema kirjutatust kurva ja hinge kriipiva lavastuse. Meie nägime ja näitasime seda väga kurvana. Tema lugu lõikas niimoodi hinge, et seda kinni hoidma pidav keha andis kord ühest, siis teisest kohast järgi.


Kui loen, vaatan, kuulan või tarbin misiganes kujul kunsti, siis elan sellele kaasa. Mõnikord reageerib keha füüsliselt: nutan, naeran, tunnen maitseid, lõhnu jne. Hiljemgi. Analüüsin nähtut ja elu on ikka edasi. Siis teen lavastuse, filmi vms välja mõeldud eludega. Analüüsin, põhjendan, vaidlen, lahendan, nutan, naeran, kardan. On hirmus ja ei ole ka. Ja saan seda teha selliseid parandusi nagu vajalikuks pean, aga alati on distants. Kurb lugu ei ole koguaeg kurb. Ainult siis, kui mängime seda, siis on kurb ja neid kurva saatusega tegelasi ei oleks kunagi saanud päästa, sest neid polnudki olemas. Aga Tüdruk oli.


Tema oli.


Ja alati, kui sellega tegelesin, siis oli hingel raske(m). See oli nii raske, et jäin igalt poolt haigeks ja muutusin sotsiaalselt ebaadekvaatseks (või hakkasin aru saama, et olen sotsiaalselt ebaadekvaatne?) ning tekkisid magamishäired. Ma olen kindel, et põhjuseks polnud ainult 16 tunni pikkused tööpäevad. Läbielamised olid. Ma ei elanud ennast läbi vaid teda. Teda, päris inimest, keda oleks olnud võimalik päästa... Ja nüüd on minu kirjad inimeste käes. Kas ka nemad loevad neid samamoodi? Tähendab, kuidas nemad neid loevad? Kas neil ka hakkab kahju? Kas nemad tahaksid ka päästa? Ei usu, aga kindlasti ei loe nad sealt alati seda, mis mina kirjutasin, sest seda kirjutamise hetke enam ei ole. Nagu ei ole ka enam seda hetke.

Siin"

Üks paljudest projektidest, millega saan tegeleda. Venna tütar joonistas, millist mängumaja tahaks ning meie hakkasime neid tootma.