Minu aasta liigutamises!
Aasta lõpp. Enamuse jaoks maailmas maailmas harjumuspäraseks muutunud kokkuvõtete aeg. Kuidas uusaastalubadused täitusid? Kas võtsin 100 kilo alla? Lugesin rohkem raamatuid? Külastasin sõpru rohkem? Kasutasin vähem telefoni? Ma ei saa aru, miks ei võiks selle kohta üheskoos kokkuvõtteid teha näiteks 27. mail? Ei tea. Harjumused? Minu 2018 liigutamises sai alguse Vietnamis, Phu Quoci saarel. Ma ei nõua endalt uusaastalubadusi, aga teataval määral proovin end liigutada. Küll oli hea tunne, kui kaks aastat iganädalaseid tantsutunde pani mu sel hetkel vastasmeeskonnas mängiva venna korvpalliväljakul imestama, milliseid liigutusi olin võimeline koordineeritult sooritama. Ka 2018 andsin endast parima, et igapäevaselt võimelda või joosta või ujuda või sukelduda või niisama hetkes passida ehk mediteerida. Kirjutasin näidendit, tegin proovi, müüsin Eestimaa puitu Inglismaale ja nägin ujudes taldrikusuurust kollast merihobu!
Nädalavahetustel käisin kohalike poistega oma lemmikspordialaga tegelemas: korvpalli mängimas. Mõni kohalikest ulatus mulle õlani ja küüned olid kõigil pikad. Paljud neist mängisid asfaltväljakul paljajalu. Rõõm ja pühendumus oli piiritu. Enne mängu kaapisime platsi nädala jooksul kogunenud plastprügist puhtaks ja mängud kolmekümnekraadises soojas võisid alata. Üks paljasjalgsetest, kes mulle õlani ulatus, oli nii võimekas, et surus palli pealtpoolt läbi korvirõnga. Mina ei suuda pealt panna juba 13 aastat - siis ka ei teinud seda paljajalu. Kui annaks neile veel ketsid jalga, siis hoidke alt – Vietnami korvpall jõuab maailmakaardile. See pani mind taas veenduma, et sündinuna Põhja-Euroopas olen ma võitnud eluloto peavõidu. Minul on nii palju rohkem võimalusi, kui suuremal jaol inimestel maailmas, puhtalt seetõttu, et sündisin Tartus.
Kui märts saabus, maandusin mina Harjumaa pinnale. Otse proovisaali. Põhimõtteliselt otse lavale. Siis ostsin esimest korda elus külmkapi ja trenni ei jõudnudki. Mitte, et need kaks oleks kuidagi omavahel seotud olnud. Võimlesin ja tegelesin hetkespassimisega ehk mediteerimisega oma Tallinna ühetoalises korteris. Kuna mina Tallinna ühistransporti ei tundnud siis ega tunne praegugi, jalutasin terve kesklinna risti ja põiki läbi, et jõuda sinna, kus mul oli parasjagu vaja jõuda. Veel enne suve saabumist tegin ühe parima väljamineku, mida üks linnas elav inimene teha võib ja ostsin endale tõukeratta. Olin nimelt aastavahetusel (või ehk veelgi varem) enesele teadmata parema käe pisikese sõrme ära murdnud. Iga kord, kui mu paremast käest kinni taheti võtta, karjatasin sisemiselt ning see sundis mind minema arstilt abi paluma. Phu Quoci uues turistidele suunatud haiglas tehti igasugu uhkeid uuringuid, minu peal katsetati uue haigla kõige uuemaid röntgeni ja magnetuuringute masinaid, ent väikesest venitusest suuremat ei suudetud diagnoosida.
Sõrmevalu polnud ma kuuks järgi andnud ja kui Eestis külastatud arst mul nüüdseks viltu kokku kasvanud luumurru tuvastas, siis valu leevendamiseks pidin proovide vahel taastusravis käima. Taksoga käimine oleks osutunud liialt kulukaks ning tõukeratas on palju tervislikum valik. Ja põnevam. Alati võib kukkuda ja mõnikord kukudki.
Kui proovid otsa said, võis mind näha Tallinna tänavatel korvpalli harjutamas. Kord esindasin isegi Viljandimaa meistrivõistlustel korvpallis BC Männimäe Külalistemaja värve, kus mängib ka minu vend Mikk. Ma ei ole temaga kunagi ametlikult ühes meeskonnas mänginud ja kange tahtmine on kordki vennaga koos väljakul joosta. Igatahes kaotasime me selle mängu suurelt ja Mikk ei saanud vigastuse tõttu ka mängida nii, et – topeltpõrumine!
Murtud meelega kolisin Helsingisse. ON teatri ja Polygoni etendustega sai tervele Eestimaale tiir peale tehtud ja aitas kah. Võimlesmismatile, kuhu me Kaisaga teineteist iga õhtu proovime meelitada, leidsin lisaliigutamisvõimaluse juba maikuus oma Helsingi kodu lähedalt. 3,5 kilomeetri kaugusel on korvpalliväljak, kuhu on mõnus tõugata. Ainumas mure oli see, et vastsüllekukkunud koeraniru, kelle eelmine omanik verise ja värisevana põhimõtteliselt meie uksele jättis, kardab palli ja on valmis oma nahast välja pugema, rihmad läbi närima, et mind palli käest päästa. Temaga koos kahjuks trenni teha ei saa. Ka joosta mitte. 2 km suudab ta oma 10 sentimeetri pikkuste jalgadega väikest sörki teha, aga edasi jookseb 4,5 kilo koerailu minu süles. Seega pean ta kahjuks koju nutma jätma, kui iseseisvalt palliga harjutusi käin tegemas.
Siin teen pisikese kõrvalepõike. Milline luksus on internet. Kui ma mõni aasta tagasi oma põlvele liiga tegin ja aasta jagu seda korralikult liigutada ei saanud, hakkasin internetist otsima, kuidas ma saan ikka veel kasulik mängija olla. Seda tehes avastasin, et saan terve oma visketehnika taasehitada. Leidsin detaile, mille kohta ükski treener polnud kunagi midagi maininud. Helsingis mängin meeskonnas tüübiga, kes alles mõni aasta tagasi palli kätte võttis ja interneti vahendusel endale pallivalitsemistehnika ja viskamise selgeks tegi. Hobimänguks sellest piisab. Kui ainult oleks osanud nooremana internetti sama otstarbekalt kasutada! Kui ainult. Kehakaalule mõjusid iseseisvad trennid Helsingis laastavalt. Nimelt asub varemmainitud palliplatsi kõrval Helsingi (ja suure tõenäosusega terve maailma) parima maitsega vegan rämpstoidukoht – Säde. Vegan eluviisi peetakse tihti esmajärgus tervislikuks – jah, veganina on võimalik tervislikult toituda, aga minu jaoks pole see prioriteet! Kord kahe nädala jooksul kohtusin oma Helsingi korvpallijõuguga ja harjutasime tänavakorvpalli. Suve jooksul esinesin ka Eesti tänavakorvpalli sarjas ja seal saavutatud tulemuste põhjal tituleeris ülemaailmne korvpallisüsteem mind suve lõpuks Soome paremuselt 9. patsutajaks (23.12.18 seisuga 12.). Kindlasti on seal rohkem minust paremaid patsutajaid, sest seal on ka palju rohkem inimesi. Eestis olen tulemuste põhjal 192. ja maailmas 7824.
Augustis kolisin koos kutsuga Haapsallu ja tegime seal “100 Valget Daami.” Viigi lähedal oli palliplats, millel aeroobset põrgatamistrenni teha ja võimelda. Rämpstoitu polnud ja tegin süüa kaheraudsel gaasipliidil, mida oma kaubikus hoian ja sõin lõunat Beguta kohvikus. Kord võtsin kutsu ka platsi äärde kaasa, aga vajadus mind palli käest päästa sundis ta järjekordse rihma läbi närima. Kutsu lugemissaali proovide ajal magas täitsa kenasti minu tooli, aga lavaproovide ajal andis ennast kõik, et olla minuga koos laval, et kaitsta mind teiste näitlejate ja lavastaja eest - haukus ja proovis rihmasid läbi närida.
Sügist alustasin lavavõitluse töötoas rapiiriga veheldes ning Helsingis tuttaval väljakul põrgatamist harjutades ja rämpsu liigmanustades. Liitusin meeskonnaga, mis mängib Lõuna-Soome 4. divisjonis. Kord nädalas trenn ja kolmel nädalavahetusel kuus on mäng. Oktoobris olin nädal aega Eestis tööl, tegin tervele Eestimaale poole aasta jooksul juba teise tiiru peale. Siis käisin Londonis ja vaatasin nii palju teatrit ja muuseume, kui jalad kandsid ja maandusin novembrisse ja jälle Eestis. Novembris hakkasin oma vennale Mikule ja kahele kursusekaaslasele (kõik kolm on ka ühed minu parimad sõbrad) messengeri kaudu jagama võimlemisvideosid, mis olen ära teinud. Siiani vist pole ükski neist kaasa teinud, aga vähemalt aitab minul leida motivatsiooni end matile vedada. Minu jaoks on kõige raskem osa iseseisva trenni ja üleüldse trenni tegemisel enda kohalevedamine.
Novembri esimesel teisipäeval käisin Tallinnas ja mul tekkis võimalus käia seal korvpallitrennis, kus mu sõrmed tagurpidi murti. Oleks kutsu ainult kaasas olnud. Ta oleks mu kindlasti päästnud. Ta teadis ette, et midagi juhtub. Tagajärjeks vasaku käe keskmise sõrme avulsioonmurd. See oli minu elu esimene luumurd, millest ma kohe teadlik olen olnud. Aasta varem murdunud sõrme kohta sain teada alles mitu kuud hiljem, kui luu oli juba kokku kasvanud. Vasaku käe kolmas sõrm, et kellelgi segadust ei tekiks. Mulle anti lahased, sest neljas sõrm oli tõsiselt väändunud. Kaks sõrme lusikatoalistes lahastes mängisin ka neli etendust. Minu lavapartner, kelle tegelane oli harjunud minu tegelase käest kinni hoidma, rabas mitu korda mu valusaid sõrmi, mis andis mulle hea võimaluse esiletükkinud valureaktsioonid mängu võtta.
Sõrmed lahases, istusin Helsingi lennujaamas lennukisse ja lendasin kahenädalasele puhkusele Egiptusesse. Mediteerisin, lugesin läbi „Meister ja Margariita” (eelmisel puhkusel lugesin läbi „Vahva sõdur Švejki”), võimlesin (kui keegi keskkooliminale oleks öelnud, et kunagi olen rotisabaga aluspesus joogattegev kolmkümmendmidagi, oleks nad välja naerdud), snorgeldasin ja käisin sukeldumas. Esimest korda elus sukeldusin koos metsikute delfiinidega. Ma ei ole kunagi ka vangisolevate delfiinidega ujunud ja ei kavatse ka. ÄRA TEE SEDA SINA KA! Nüüd on sõrmed juba peaaegu terved ja käin Sri Lankal hommikuti surfamas, kui seda saab nii nimetada ja õhtuti võimleme ning saadan oma sõpradele videod kavadest, mis olen just lõpetanud.
Sedasi on möödunud minu aasta liigutamises. Lavastaja ja näitleja töö on istuv töö: istun arvuti taga, istun proovisaalis, istun liikumisvahendis. Liikumine pidavat head tegema. Ka uuel aastal kavatsen anda endast parima, et igapäevaselt kas võimelda või joosta või ujuda või surfata või sukelduda või niisama hetkes passida ehk mediteerida. Kirjutada näidendeid, teha proovi, müüa jätkusuutlikult toodetud Eestimaa puidutooteid ja ujudes kõikvõimalikke elukaid näha!
PS! Enne uut aastat ma palli kätte ei võta, aga ta on mul siin kaasas, siis pumpan ta täis ja on veel üks lisavõimalus end liigutada. Siis olen loodetavasti piisavalt heas vormis, et kui mul tuleb võimalus koos vend Mikuga korvpalli mängida, lastakse ka mind väljakule. Kasvõi korraks!