Head uut aastat 2019 ja raamatud!

Raamat on mitteperioodiline trükitud väljaanne mahuga vähemalt 49 lehekülge, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood (ISBN).

2019 ongi käes. Nädal aega juba. Oodatult või mitte, kuis kellelegi. Minu jaoks on ta igatahes kohal ja pärale jõudis ta Sri Lankal ootamatult kohatud sõprade seltsis. Mõelda, kui suur on tõenäosus, et kohtad Sri Lankas laeval, millel on vaid 40 reisijat, endist bändikaaslast Viljandist?

Tagasi raamatute juurde. Oma üürikese elu jooksul pole ma väga intensiivne lugeja olnud. Minu kirjanduseks umbes keskkoolini oli Miki Hiir ja siis oli lugemus suurem, kui hiljem keskkooli ajal. Miki Hiirest välja kasvamisest saati kippusid televiisor, filmid, sarjad, artiklid, blogid, ajakirjandus, sotsiaalmeedia jt minu kiiresti kättesaadava kultuuritarbimisharjumuste tippu kroonima. Tänaseks on Miki Hiir kadunud. Aku Ankka ilmub küll aegajalt pinnale, et soome keelt õppida.

Kolm aastat tagasi tegin endale ülesandeks, et nüüd loen iga kuu vähemalt ühe raamatu. Kui aasta alguses vaadata numbrit 12, tundub see täiesti arvestatav kogus lugemist, aga kui aasta lõpus nimekirja üle vaadata, siis tundub see nimekiri üpris ahtake. Mis siis, et ahtakene! Mina olen selline ja loen täpselt nii palju kui oskan. Eesmärk on lugeda rohkem, kui plaanitud ja siiani on see ka õnnestunud. 2016. aastal lugesin 15 raamatud ja 2017. lugesin 20 raamatut, aga mulle tundub täna, et tegin pisut sohki, sest lisasin siis nimekirja ka raamatutena defineeruvad näidendid, millel on ISBN kood olemas. 2018. aastal ma enam näidendeid nimekirja ei arvestanud ja tulemus on minuarust igati muljetavaldavad 16 raamatut.

Nüüd vaatangi aastale 2019. raamatutes tagasi. Kuis ma ühe juurest teise juurde jõudsin ja/või mis mul tagantjärele nende kohta kirjutada on.

1. „Lukuga päevik” Elina Naan

Ma tean Elinat ja kui ma Vietnamis olles sotsiaalmeedias reklaame nägin, et tema luulekogu on välja tulnud, ostsin Eestisse sattudes selle raamatu esimesel võimalusel. Kummaline oli veel see, et teel raamatupoodi kohtasin Elinat täiesti juhuslikult.

Elu(s) juhtub!

See oli minu aasta ainukene luuleraamat ja rohkem polnud vajagi.

2. „Tšempionide eine” Kurt Vonnegut

Selle raamatu ostsin ma endale vähemalt kümme aastat tagasi, sest elu jooksul on seda nime korduvalt kuuldud. Kuulus sõnapaar pealekauba. Nüüd oli aeg järele uurida, mis siis tegelikult selle sõnapaari taga peidus on. Suure tõenäosusega raamat, mille ma kunagi üle loen. Mõne raamatuga on nii, et loed iga teatud aja tagant uuesti, sest uuesti lugedes oled nii palju muutunud ning siis on ka raamat uus.

3. „Hyperioni langus” („Fall of Hyperion”) Dan Simmons (inglise keeles)

Hyperioni raamatusarja teine osa, mis toimub samamoodi kauges tulevikus. Aja hauad on avanemas ning väga eriskummalistest inimestest koosnev kamp saadetakse neid uurima. Tagurpidi vananemise haigused, lendavad vaibad, elamine hüperreaalsuses jne. 2017 nägin vist üht nimekirja, kus oli kirjas, et millised väljamõeldud maailmas toimuvast rääkivad raamatud võiksid järgmiseks saada „Sõrmuste isanda” sarnase au osaliseks ning need vääriliselt ekraniseeritaks. Nimekirja tipus ilutses Dan Simmonsi „Hyperion”. Mõtlesin, et loen, mis uhke asi see olla võib. On uhke asi küll. 2019 tuleb ehk kolmas osa ette võtta?

4. „See” („It”) Stephen King (inglise keeles)

Lugesin „It’i” ka originaalkeeles, sest e-lugejasse eestikeelseid raamatuid alati ei leia ja siis mugavuse pärast mõnikord loobun otsimast. Tean, et „It’st” on tehtud nüüd juba kaks filmi ning teine filmiversioon ootab teist osa. Tahtsin raamatu enne läbi lugeda, kui neid filme vaatan. Ma nimelt ei ole väga hea õudukate vaataja. Ei pea pingele vastu. Kui olen varem lugenud, siis on ehk lihtsam. Proovisin samamoodi teha „Hiilgusega” („Shining” ka inglise keeles), aga kohe lugemisjärgselt filmi vaadates ei olnud asjal päris oodatud mekk. Mina lugesin raamatust muud, kui lavastaja oli filmi pannud. See lihtsalt tavaliselt ongi nii, sest mina ja filmilavastaja oleme erinevad inimesed. See on üks põhjus, miks raamatute põhjal tehtud lavastused ja/või filmid kipuvad tihti pettumust valmistama. Sina lugesid ja kujutasid seda hoopis teistmoodi ette. Omamoodi ja kindlasti mitte valesti. See ei ole minuarust vihje sellele, kas film on halb või mitte, vaid pigem tõsiasjale, et lavastaja ja Sina ei ole sama inimene. Lisaks oli 2018. aastal loetud „Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest” (inglise keeles), üks põnevamaid vaateid kirjutamisele, mis olen lugenud ja samas oli selles minu jaoks suur vastuolu. Mõlemad Kingi loetud õudusraamatud on põnevad ja ehmatavad. Imelik, et raamatud saavad ehmatada!

5. „Kuritöö ja karistus” Fjodor Dostojevski (inglise keeles)

Kätte oli jõudnud suvi ja minul oli see klassik lugemata. Kalju Komissarov ütles meile ühes erialatunnis, et tema luges seda raamatut uuesti ja uuesti. Lisaks on see ka kohustuslik kirjandus ja minul täitsa lugemata. Parandasin selle pisivea.

6. „Basketball” Jackie MacMullan (inglise keeles)

Need, kes teavad, need teavad, et mulle väga meeldib korvpall. Vaadata, mängida, selle üle arutada. Minu eelmise blogipostituse lugejad said ka sellest aru ehk. „Basketball” on põhimõtteliselt tsitaadikogumik, kus on väljavõtted ajaloo parimate mängijatega, treeneritega, klubijuhtidega ja ajakirjanikega tehtud intervjuudest ja need on pandud ajastute ning teemade kaupa konteksti. Kui palju on tegelikult aidanud korvpall HIV’st teadlikkuse levimist, kuidas aidanud ebavõrdsuse vastu jne. Korvpallifännile kindlasti suurepärane lugemine ja teistelegi võib avada uksi, mille olemasolust teadlik ei pruugita olla.

7. „21 Lessons for the 21st Century” Yuval Noah Harari (inglise keeles)

Yuval Noah Harari „Homo Deus” oli üks põhiteoseid, millele toetusime luues lavastust „Mitteinimene”. Tal tuli uus raamat välja ja ma tahtsin teada, mis ta kirjutab. Tema kõik kolm raamatut peavad minema nimekirja, kus on teisedki, mida tahan uuesti lugeda. Seekord ehk siis juba eesti keeles. Kas 2020 sobiks ülelugemise aastaks?

8. „Ma tahan olla tema” Neoon Must

Ühel hetkel avastasin, et olen kirjandust järjepanu ainult inglise keeles tarbinud. Lisaks on minu kodukeel sümbioos soome ja eesti keelest. Samas on minu teatritöö keeleks ikkagi eesti keel. Eesti keel on eriline keel, seda räägib ainult umbes miljon inimest maailmas ning oleks maru kurb, kui mina ei annaks oma panust, et see välja ei sureks. Mida vähem on keeli, seda vähem kipub olema maailmas ka erinevusi, mis teevad inimestest inimesed. Ma olen isekeskis teinud tähelepaneku, et kui inimesed räägivad inglise keeles, siis nad teevad seda ikka paljude oma emakeele reeglitega. Kaisa räägib soome keeles inglise keelt, mina eesti keeles ja paljud teised tõenäoliselt ka ikka omas emakeeles. Ainult sõnad on ingliskeelsed. „Ma tahan olla tema” on teine raamat, mille ma ostsin sama raamatpoeskäiguga, kui ostsin „Lukuga päeviku”. Neooni ma teel raamatupoodi ei kohanud. See on oluline raamat ja õpetlik raamat. Väga palju sarnasusi „Maailma Ilusaima Tüdrukuga”. Tähelepanekud raamatu kohta lugemise hetkest: „eluilu” on hää sõna ja „koos üksi” tunnen ära. Algus vedas minu jaoks kohe käima. Nimelt lükkas peategelane oma planeeritud enesetapu edasi, sest ta venna parim sõber tegi enesetapu ja ei tahtnud vennale rohkem piinasid valmistada.

9. „Kirju koer” Indrek Koff

Just praegu tuli mulle meelde, et 2018 lugesin veel ühe raamatu, seega kokku 21. Indrek Koffi „Saja rahva lood”. Proovisin sellele isegi lavastusvõimalusi leida ent siiani kahjuks tulutult. 2018 sain Indrekuga ka isiklikult tuttavaks ning tema on just selline inimene, kes minu teadmata oli minu elust puudu. Nüüd on ta olemas. Kui meil 2018 oli lavastuse „Kummardage lipud” esietendus, kinkis lavastuse dramaturg Liis Sein mulle teed ja „Kirju koera”. Tee jõin ära, aga kirjut koera kohe ära ei lugenud. Lugesin ühel õhtul, kui oma valge koeraga mängisin. Seda raamatut võib lugeda küll, isegi siis, kui laps oled! Kurbilus. Marion Unduski joonistatud pildid on raamatus. Marion meeldib mulle ka.

10. „Kontakt” Carl Sagan (inglise keeles)

Kosmosest tuleb teade. Kuidas inimesed sellega ümber käivad? Kuidas see ära tõlkida? Terve maailm teeb koostööd. Lähitulevik? Kontaktist on ka film tehtud, aga ma ei saanud filmi kätte ja raamat oli ühe nupuvajutuse kaugusel. Lugesin siis raamatut. Filmi vaatan ka kunagi hiljem ära.

11. „Reisid Herodotosega” Ryszard Kapuscinski (inglise keeles)

Ma reisin nüüd jälle paberist raamat kaasas. Ei taha enam telefoni e-lugerit kasutada, sest telefoniekraani vaatamine enne uinumist rikub une kvaliteeti. Kui me Kaisaga kirjutasime oma raamatut „Kirju kodust,” siis Kaisa tõi näiteks just Kapuscinski reisiraamatud. Ikka ja jälle sirvin neid, et õpiksin midagi uut tähele panema. Selles teoses tundus, et autor õppis ise, mida ümbritsevas tähele panna. Ta õppis seda kahe ja poole tuhande aasta tagusest Herodotose raamatust „Historia,” mida Kapuscinski peab esimeseks maailmakirjandusse kuuluvaks reportaažiks. Ta toob iidset reisiraamatut lugedes ja kirjeldades paralleele oma reisidele Aasias, Aafrika ja Lähis-Idas. Mina reisin nüüd, reisiraamatu reisiraamatu valguses.

12. „Võlukunsti värv” („The Color of Magic”) Terry Pratchett (inglise keeles)

Aastal 2015 suri legendaarne kirjanik Terry Pratchett. Mina ei olnud siiani ühtegi tema raamatut lugenud. Lugesin kettamaailma sarja esimese raamatu, kus turist, kes enese teadmata on võimeline joogi eest mitmekordselt rohkem maksma, kui külalistemaja koos kinnistuga, külastab maailma, kus pole turiste kunagi nähtud. Kaasas on tal jalgadega kirst, mis uriseb.

13. „Beartown” Fredrick Backman (inglise keeles)

Tõeline triller. Kellega juhtub? Kes teeb midagi valesti? Kui juhtub, siis kõigil on suured panused! Suurepärane raamat. VÕIMATU oli käest ära panna. Otsisin väga populaarset raamatut ja ühest nimekirjast leidsin selle. Pisikese linna viimane võimalus pankrotistumisest pääseda lasub kohalike poiste jäähokihooajal, aga inimesed, kes millestki ei räägi võivad palju korda saata. Tahtmatult. Ühe inimese teod võivad terve pisikese Rootsi linna laostada. Suurepärane meelelahutus.

14. „Ma langesin esimesel sõjasuvel” Juhan Peegel

Sõber läks rongiga sõitma ja andis mulle raamatu, mida ma võiksin lugeda. Sõber on ise kaante vahele pannud oma vanaisa väljavõtted tema sõjaaegsest sõduripäevikust ja mälestustest. Raamatu nimi on „Koolipingist sõtta”. Mulle meeldis sõbra raamat rohkem. Minule tundus see isiklikum, sest oli võimalik jälgida ühe noore inimese muutumist sõja ajal ja kuidas vaatab sama inimene tagasi. Mis on muutunud, mida ta peab vanemas eas mälestamisväärseks. Seevastu Peegeli raamatus on kogutud kogus erinevatest lugudest, mis on raamidesse pandud. Sõda on hirmus aeg ja kuidas on võimalik sel ajal mõistus säilitada.

Sõbra rongireisist Viljandist Bangkokki saab lugeda siit https://vedurijalgedes.blogspot.com

15. „Meister ja Margarita” Mihhail Bulgakov

Eelmine kord, kui ma puhkusel käisin, oli mul kaasas „Vahva sõdur Svejk”. Seekord võtsin oma puhkusele Egiptusesse kaasa 20 sajandi parimaks romaaniks nimetatud „Meister ja Margarita”. Meil on ema juures VHS kassettide komplekt „Meistrist ja Margaritast”. Eelarvamuste ori, nagu ma olen, pidasin ma seda järjekordseks „Sõjaks ja rahuks” ning ei ole tahtnud seda koormat enese peale varem võtta. Mul on hea meel, et ma seda nüüd tegin. Bulgakov oli meelekindel autor, kes ei allunud tõsiasjale, et Nõukogude Liidus tema romaani arvatavasti ei avaldata, sest see ei sobinud valitsusele. Tal soovitati muutuda samasuguseks autoriks nagu kõik teised tema kaasaegsed, ent Bulgakov ei nõustunud. Raamat ei saanud päris valmis ja oma elu ajal ta selle avaldamist ei näinudki.

Moskva elu löövad pea peale Woland, kes oma kaaskonnaga sinna maandub. Must maagia, kahes ajas toimuv tegevus, millest üks ei toimu ainult teises ajas vaid ühe tegelase romaanis. Minu jaoks kaasahaarav sisu ja milline vorm. Emotsioneerin siin ainult. Mõnel näitlejal on nö elu roll, mida ta tahaks kindlasti mängida. Minul sellist siiani ei olnud, kui siis ehk neljanda osa Indrek. Nüüd on neid rolle kaks! Kui peaksin kahe vahel valima, siis valiksin Wolandi.

16. „Saare võimalikkus” Michael Houellebecq

Kui aastal 2015 esietendus minu kirjutatud ja lavastatud “ARM”, siis head sõbrad kinkisid mulle tööriistakasti. Hea kast on. Siiamaani kasutan. Teised kinkisid raamatu ja kirjutasid sinna sisse pühenduse: „Õnn ei ole eesmärk vaid eluviis”. Olen seda raamatut mitu korda alustanud ja ühel või teisel põhjusel on see pooleli jäänud. Võtsin raamatu detsembri keskel kätte, kui olin juba otsapidi Sri Lankal ja surfamise vahel andsin endast parima, et veel eelmise aastanumbri jooksul see kahes ajas toimuv apokalüptiline raamat läbi saada. See ei olnud raske lugemine. Kui sõber mulle Peegeli raamatut kinkides ütles, et tema tahaks nii kirjutada, siis Houellebecqi lugedes mõtlesin, et mina tahan niimoodi kirjutada. Hea on lugeda raamatut,mis on kirjutatud nii nagu lugeda tahad. Leidsin endale mõned monoloogid, mis pähe õppida. Oli ka koht, mis mind vihastas ja vihastab siiamaani. Miks see tõrvatilk peab seal meepotis olema, aga mina pole autor ja me olemegi erinevad inimesed ja arvamegi asjadest erinevalt. See ongi hea.

Need ongi minu 2019 raamatud. Seda postitust kirjutades otsustasin, et tõstan oma loetavate raamatute plaani ühe võrra suuremaks ehk 2019 tahan lugeda kuraditosina jagu raamatuid. Esimesed kolm on juba käsil: vabaajalugemiseks emalt 2015 aastal kolmekümnendaks sünnipäevaks saadud „See ei ole raamat. Seiklusi populaarfilosoofias, 15. juunil Lutsu teatris etenduva lavastusega seoses loen üle Tammsaare „Tõde ja Õigus” esimese osa ning „Mitteinimese” tarvis loen „Gaia kättemaksu”. Viimast inglise keeles. See aasta plaanin lugeda oma esimese soomekeelse raamatu.

Rohkem kui pooled raamatutest lugesin võõrkeeles. Proovin lugeda see aasta üle poole eesti keeles. Kahjuks pean tõdema, et raamatuid, mida lugeda tahan, ei ole pahatihti eestikeelsete e-raamatutena kättesaadavad. Kui oktoobris oma Londoniselavat kursakaaslast kohtasin, siis temagi jagas minu muret. Palju uut eestikeelset algupära jääb tarvitamata puhtalt seepärast, et neile ei ole võimalik välisriigis ligi pääseda. See ehk ongi üks, mida peab maksma, kui valid oma elu mujal. Kutsun kirjastajaid üles meeles pidama ka neid, kelle elu on viinud mujale, aga kes ikka oma emakeeles kaasaegset sünnimaist kirjandust lugeda tahavad. Martin Alguse „Midagi tõelist” on seepärast siiamaani lugemata!!!