Head uut aastat 2019 ja raamatud!

Raamat on mitteperioodiline trükitud väljaanne mahuga vähemalt 49 lehekülge, millel on reeglina rahvusvaheline 10-kohaline identifitseerimiskood (ISBN).

2019 ongi käes. Nädal aega juba. Oodatult või mitte, kuis kellelegi. Minu jaoks on ta igatahes kohal ja pärale jõudis ta Sri Lankal ootamatult kohatud sõprade seltsis. Mõelda, kui suur on tõenäosus, et kohtad Sri Lankas laeval, millel on vaid 40 reisijat, endist bändikaaslast Viljandist?

Tagasi raamatute juurde. Oma üürikese elu jooksul pole ma väga intensiivne lugeja olnud. Minu kirjanduseks umbes keskkoolini oli Miki Hiir ja siis oli lugemus suurem, kui hiljem keskkooli ajal. Miki Hiirest välja kasvamisest saati kippusid televiisor, filmid, sarjad, artiklid, blogid, ajakirjandus, sotsiaalmeedia jt minu kiiresti kättesaadava kultuuritarbimisharjumuste tippu kroonima. Tänaseks on Miki Hiir kadunud. Aku Ankka ilmub küll aegajalt pinnale, et soome keelt õppida.

Kolm aastat tagasi tegin endale ülesandeks, et nüüd loen iga kuu vähemalt ühe raamatu. Kui aasta alguses vaadata numbrit 12, tundub see täiesti arvestatav kogus lugemist, aga kui aasta lõpus nimekirja üle vaadata, siis tundub see nimekiri üpris ahtake. Mis siis, et ahtakene! Mina olen selline ja loen täpselt nii palju kui oskan. Eesmärk on lugeda rohkem, kui plaanitud ja siiani on see ka õnnestunud. 2016. aastal lugesin 15 raamatud ja 2017. lugesin 20 raamatut, aga mulle tundub täna, et tegin pisut sohki, sest lisasin siis nimekirja ka raamatutena defineeruvad näidendid, millel on ISBN kood olemas. 2018. aastal ma enam näidendeid nimekirja ei arvestanud ja tulemus on minuarust igati muljetavaldavad 16 raamatut.

Nüüd vaatangi aastale 2019. raamatutes tagasi. Kuis ma ühe juurest teise juurde jõudsin ja/või mis mul tagantjärele nende kohta kirjutada on.

1. „Lukuga päevik” Elina Naan

Ma tean Elinat ja kui ma Vietnamis olles sotsiaalmeedias reklaame nägin, et tema luulekogu on välja tulnud, ostsin Eestisse sattudes selle raamatu esimesel võimalusel. Kummaline oli veel see, et teel raamatupoodi kohtasin Elinat täiesti juhuslikult.

Elu(s) juhtub!

See oli minu aasta ainukene luuleraamat ja rohkem polnud vajagi.

2. „Tšempionide eine” Kurt Vonnegut

Selle raamatu ostsin ma endale vähemalt kümme aastat tagasi, sest elu jooksul on seda nime korduvalt kuuldud. Kuulus sõnapaar pealekauba. Nüüd oli aeg järele uurida, mis siis tegelikult selle sõnapaari taga peidus on. Suure tõenäosusega raamat, mille ma kunagi üle loen. Mõne raamatuga on nii, et loed iga teatud aja tagant uuesti, sest uuesti lugedes oled nii palju muutunud ning siis on ka raamat uus.

3. „Hyperioni langus” („Fall of Hyperion”) Dan Simmons (inglise keeles)

Hyperioni raamatusarja teine osa, mis toimub samamoodi kauges tulevikus. Aja hauad on avanemas ning väga eriskummalistest inimestest koosnev kamp saadetakse neid uurima. Tagurpidi vananemise haigused, lendavad vaibad, elamine hüperreaalsuses jne. 2017 nägin vist üht nimekirja, kus oli kirjas, et millised väljamõeldud maailmas toimuvast rääkivad raamatud võiksid järgmiseks saada „Sõrmuste isanda” sarnase au osaliseks ning need vääriliselt ekraniseeritaks. Nimekirja tipus ilutses Dan Simmonsi „Hyperion”. Mõtlesin, et loen, mis uhke asi see olla võib. On uhke asi küll. 2019 tuleb ehk kolmas osa ette võtta?

4. „See” („It”) Stephen King (inglise keeles)

Lugesin „It’i” ka originaalkeeles, sest e-lugejasse eestikeelseid raamatuid alati ei leia ja siis mugavuse pärast mõnikord loobun otsimast. Tean, et „It’st” on tehtud nüüd juba kaks filmi ning teine filmiversioon ootab teist osa. Tahtsin raamatu enne läbi lugeda, kui neid filme vaatan. Ma nimelt ei ole väga hea õudukate vaataja. Ei pea pingele vastu. Kui olen varem lugenud, siis on ehk lihtsam. Proovisin samamoodi teha „Hiilgusega” („Shining” ka inglise keeles), aga kohe lugemisjärgselt filmi vaadates ei olnud asjal päris oodatud mekk. Mina lugesin raamatust muud, kui lavastaja oli filmi pannud. See lihtsalt tavaliselt ongi nii, sest mina ja filmilavastaja oleme erinevad inimesed. See on üks põhjus, miks raamatute põhjal tehtud lavastused ja/või filmid kipuvad tihti pettumust valmistama. Sina lugesid ja kujutasid seda hoopis teistmoodi ette. Omamoodi ja kindlasti mitte valesti. See ei ole minuarust vihje sellele, kas film on halb või mitte, vaid pigem tõsiasjale, et lavastaja ja Sina ei ole sama inimene. Lisaks oli 2018. aastal loetud „Kirjutamisest. Mälestusteraamat ametioskustest” (inglise keeles), üks põnevamaid vaateid kirjutamisele, mis olen lugenud ja samas oli selles minu jaoks suur vastuolu. Mõlemad Kingi loetud õudusraamatud on põnevad ja ehmatavad. Imelik, et raamatud saavad ehmatada!

5. „Kuritöö ja karistus” Fjodor Dostojevski (inglise keeles)

Kätte oli jõudnud suvi ja minul oli see klassik lugemata. Kalju Komissarov ütles meile ühes erialatunnis, et tema luges seda raamatut uuesti ja uuesti. Lisaks on see ka kohustuslik kirjandus ja minul täitsa lugemata. Parandasin selle pisivea.

6. „Basketball” Jackie MacMullan (inglise keeles)

Need, kes teavad, need teavad, et mulle väga meeldib korvpall. Vaadata, mängida, selle üle arutada. Minu eelmise blogipostituse lugejad said ka sellest aru ehk. „Basketball” on põhimõtteliselt tsitaadikogumik, kus on väljavõtted ajaloo parimate mängijatega, treeneritega, klubijuhtidega ja ajakirjanikega tehtud intervjuudest ja need on pandud ajastute ning teemade kaupa konteksti. Kui palju on tegelikult aidanud korvpall HIV’st teadlikkuse levimist, kuidas aidanud ebavõrdsuse vastu jne. Korvpallifännile kindlasti suurepärane lugemine ja teistelegi võib avada uksi, mille olemasolust teadlik ei pruugita olla.

7. „21 Lessons for the 21st Century” Yuval Noah Harari (inglise keeles)

Yuval Noah Harari „Homo Deus” oli üks põhiteoseid, millele toetusime luues lavastust „Mitteinimene”. Tal tuli uus raamat välja ja ma tahtsin teada, mis ta kirjutab. Tema kõik kolm raamatut peavad minema nimekirja, kus on teisedki, mida tahan uuesti lugeda. Seekord ehk siis juba eesti keeles. Kas 2020 sobiks ülelugemise aastaks?

8. „Ma tahan olla tema” Neoon Must

Ühel hetkel avastasin, et olen kirjandust järjepanu ainult inglise keeles tarbinud. Lisaks on minu kodukeel sümbioos soome ja eesti keelest. Samas on minu teatritöö keeleks ikkagi eesti keel. Eesti keel on eriline keel, seda räägib ainult umbes miljon inimest maailmas ning oleks maru kurb, kui mina ei annaks oma panust, et see välja ei sureks. Mida vähem on keeli, seda vähem kipub olema maailmas ka erinevusi, mis teevad inimestest inimesed. Ma olen isekeskis teinud tähelepaneku, et kui inimesed räägivad inglise keeles, siis nad teevad seda ikka paljude oma emakeele reeglitega. Kaisa räägib soome keeles inglise keelt, mina eesti keeles ja paljud teised tõenäoliselt ka ikka omas emakeeles. Ainult sõnad on ingliskeelsed. „Ma tahan olla tema” on teine raamat, mille ma ostsin sama raamatpoeskäiguga, kui ostsin „Lukuga päeviku”. Neooni ma teel raamatupoodi ei kohanud. See on oluline raamat ja õpetlik raamat. Väga palju sarnasusi „Maailma Ilusaima Tüdrukuga”. Tähelepanekud raamatu kohta lugemise hetkest: „eluilu” on hää sõna ja „koos üksi” tunnen ära. Algus vedas minu jaoks kohe käima. Nimelt lükkas peategelane oma planeeritud enesetapu edasi, sest ta venna parim sõber tegi enesetapu ja ei tahtnud vennale rohkem piinasid valmistada.

9. „Kirju koer” Indrek Koff