Sangarid

Kuna uuel aastal on silme ees kõigil see kuidas ennast ikka paremuse poole seada, milliseid lubadusi pidada ja kuidas ennast see aasta ületada prooviks, tuli minulegi meelde kuidas ise areneda see aasta.


Nii kaugele kui lapsepõlve mäletan, mul ei ole olnud sangareid. Ma ei ole fännanud minestamiseni kedagi kuulsust, ma olen elus kohanud paljude avaliku elu tegelastega ja kunagi pole olnud kohtumine minule kõhtu kõditav. Vahel olen mõelnud naljaga, ehk sellepärast praegune amet mulle saigi, mu süda ei hakka kiirema tempoga pekslema hoolimata kõigist nendest pop- ja filmistaaridest kellega koostööd olen teinud.


Aga siiski pean tunnistama, et alla kooliealisena ilmselt kleepisin mingi suusataja pildi seinale ja suudlesin seda iga õhtu ja vandusin, et temaga abiellun. Lisaks Hanson nimelise poistebändi muusikat kuulasin teismeealisena kassetid (!!) puruks. Aga pigem oli tegemist lapse maailma turvalises keskkonnas, ehk oma peas, kogetud armulugudega.


Niisiis, kes on minu sangarid ja eeskujud? Kellelt võtta eeskuju oma järgmise aasta arenguks? Minu sangarid on julged, julgemad kui mina. Nad julgevad näiteks minna võõrale maale ja seal hakata manaate, ahve ja muid metsaloomi ravima ja tagasi loodusesse päästma nagu näiteks Belize Wildtracksi asutajad Zoe ja Paul Walker on teinud aastast 2004. Või siis võitlevad nad nagu Petra Laiti Soome riigis elava diskrimineeritud vähemusrahvuse, saamide, õiguste eest. Näiteks õiguseks selleks, et iga kord kui ta Helsingis oma rahvusriided selga paneb ei peaks ta tänavale minnes ka mentaalset raudrüüd seljas kandma, et vastu pidada sõrmega näitamist, naermist ja naeruvääristamist. Või siis Sri Lanka Hikkaduwa ranna riffi koralle, juba aastast 2004 päästa proovinud sakslane Rainer Nedwed. Hikkaduwa ranna riff on esimene merelooduspark Sri Lankal, aga isegi kui väga proovida, ei näe rand kaitse all olev looduspark välja. Meri on moottorpaatte täis mis viivad massiliselt turiste 50m kaugusele rannast vaatama veel elus olevat koralliraasu, rannakorall on tallutud, rebitud ja päikesekreemist mürgitatud turistide parvede all. Meres on rohkem turiste kui kalu. Mitte kusagil ei ole isegi silti nähtaval, et tegemist peaks olema kaitse all oleva looduspargiga. Kohalikud rannal pakkuvad rentida snorgleid ja maski, nii kaua kui veel turiste on. Rainer, on pärast 2004 aasta tsunamit üksi, ilma kohalike abita koristanud riffi sinna kinni jäänud prügist, istutanud korallitükikesi, et tekitada kadunud koralli asemel turvapaikku mere elukatele. Ta kannab endaga kaasas värvilisi silte millelt on keelest hoolimata aru saada, et ära katsu, ära astu koralli peale ja ära võta koralli veest välja selfie jaoks. Ta proovib, tihti ujumisoskusteta, inimestele rääkida korallist ja sellest kui tähtis see on ka Hikkaduwa küla elanikele. Ta ei soovi annetusi, ainult vahel abikäsi. Aga kahjuks ta ei saa seda. Karmid vastused, palvele mitte koralli peal seista, on tema argipäev. ”Sina sakslane, ei tule minule minu maal ütlema, mis ma teha tohin, ole vait.” Aga tema istutab ja hoolitseb Hikkaduwa korallide eest, reisib iga aasta, kolmeks kuuks aastas Sri Lankale ja kavatseb teha seda oma surmani hoolimata sellest, et riff on haletsusväärses seisus.


India ookeani kaldal, Sri Lankal, valge, minule tundmatu lind, mulle julgelt silma vaatamas.


Sellised on minu sangarid, julged. Et olla julge sangar ei pea täiuslikult õnnestuma, vaid ebaõnnestumistest õppides ikka julgeda, kuni surmani. Mina püüdlen aastal 2019 sellise julguse poole. Millised on teie sangarid?