Miks see elukas mind rahule ei jäta!
Viimase 10 aasta jooksul oleme näinud suures koguses erinevaid ja väga ilusaid loomi. Just praegu nägin, kuidas isane paabulind kõrgele kookospalmi puu otsa lendas ja seal oma kurva krooksu kuuldavale laseb. Üle laua istuja ei teadnud veel eile, et paabulinnud lennata oskavad.
Kurvalt laulev lendav lind
Alati ei tea ja ei peagi teadma, kuidas loomad käituvad. Üleelmine aasta ei teadnud mina, et varaanid võivad ka puu otsas elada. Kookospähklite vahel ja koerad võivad neid murda. Seega ei tohiks mind üllatada, kuidas mõned inimesed üllatuvad loomade käitumisest.
Käesolev blogi on söögieri!
Balil on Ubud ja Ubudis on Ahvimets. Kloostri ümber asuv mets on turistide seas meeletult populaarne nagu Ubud isegi. Võiks lugeda lääne tsivilisatsiooni tähelepanelikkuse (mindfulness) epitsentriks. Ahvimets on tekkinud inimlikest vajadustest. Nimelt kasvas küla metsa vahel linnaks ja linn nii suureks, et haaras enda alla ahvide elualad. Ahvid aga ei kolinud välja, vaid sirutasid oma karvased varbad ja näpud inimeste asjade järele. Enamasti toidu järele. Selle asemel, et kõik ahvid maha lüüa, mida on Balil tänavakoerte arvu piiramiseks korduvalt tehtud, hakkasid kohalikud mungad kõrvalasuvas metsas ahvidele süüa pakkuma. See tõi ahvid linnast välja ja hoiab neid seal seniajani. Nüüd on turistil hea võimalus inimestega harjunud ahve lähedalt näha. Ahvid näevad nüüd seal inimesi, kui potentsiaalset söögikorda, mitte kui eluohtlikku vaenlast. See tähendab, et ahvid tulevad ligi ja hakkavad toitu noolima. Ahvimetsa sisenedes on suured sildid, et ärge andke ahvidele süüa. Soovitavad oma veepudelidki väljapoole väravaid jätta. Samas on kohe teisel pool väravat inimesed, kes müüvad banaane. Mungad teevad metsas ikka oma tööd ja toidavad ahve ning proovivad hoida kontrolli all turisti ja ahvi kohtumisi. Turist tahab nüüd ahvi lähedalt näha ja ahv turisti käest seda banaani saada, mille turist tema jaoks on kaasa võtnud. Nii on see juba aastakümneid olnud. Kargas üks ahvi minulegi pähe, aga kuna mul polnud isegi veepudelit kaasas, siis tagus ahv mulle labakätega hoopis pähe, sest ta ei suutnud leida minu peast isegi täisid mida näksida. Munk soovitas mul edasi kõndida ja ahv kargas juba järgmisele pähe ja sai oma kauakaubeldud banaani kätte.
Banaanijahil
Seal oli ka üks pereisa, kes oli ostnud suure kobara pisikesi banaane. Ta meelitas ahve banaaniga enda manu. Siis ulatas ta ühe banaani ühele ahvile. Teises käes, mida ta hoidis ahvist eemal oma pea kohal, oli ülejäänud kobar. Ahv haaras lahkesti pakutud banaani, aga ta seadis oma pilgu ka ülejäänud banaanidele. Pereisa hoidis banaanikobarat kõrgemal ning raputas üleolevalt pead. Selle peale otsis ahv ronimisvõimaluse mööda pereisa keha ning oli juba kobarat kätte saamas, kui pereisa mõtles välja lahenduse ja pistis kobara endale püksi, omaenda banaani kõrvale. Ahv nägi, kuhu banaanid kadusid ja ronis kibekiiresti mööda toidupakkuja torsot neile järele. Kui pereisa teda takistada proovis, näitas ahv oma ilusaid teravaid hambaid a kiskus banaanikobara püksist välja. Väljaveninud rebadel lühkarites isa jäi oma pere silme all ehmunult ja hirmunult paigale. Kui oli end hetke kogunud, saatis ta, püksid ikka veel rebadel, ahvile järele sajatusi, nagu ahv oleks midagi valesti teinud! Ta ei teadnud, ei osanud arvestada, et ahv on metsik loom ja valmis toidu nimel viimse veretilgani võitlema.
Inimesed tihti ei tea ja see on OK, see ongi osa inimeseks olemist. Mina ka kunagi ei teadnud, et karistuse hirm motiveerib kõiki vähem kui positiivne tasu. Näiteks üleeile vaatasin, kuis üks seltskond proovis restoranis kerjavast rannakoerast lahti saada ja viskas toidupalakesi eemale. Koer jooksis palale järgi, sõi ära ja tuli uut nõudma! Üks võttis siis pala kätte, kõndis lauast kaugele-kaugele, meelitas koera kaasa, pani toidu sinna maha. Koer hakkas nosima. Inimene kõndis laua juurde tagasi ning mõne hetke pärast tundis ta sõbraliku koera kohalolu oma selja taga. Võõras (ent sõbralik) koer, kes oli õppinud, et nende juures seistes visatakse talle toitu, hirmutas seltskonda ja meeled heitusid ning ei osanud enam muud, kui koera kohalolekut kannatada.
Hirmuäratavad rannakoerad
Seda käitumist inimeste puhul ei pea ma kaugelt otsima. Oma koduski näen, kuis Pipsa ei käi minu juurest üle lauaääre kukkuvaid toidupalakesi nõutamas, aga teiste kohta ma seda väita ei saa. See on armas ja tore vaadata, kuidas koer oma koerasilmadega midagi palub ja kui õnnelik ta on, kui tema tegevust kroonib positiivne tasu. Loomad on targad ja õpivad kiiresti.
Näiteks hai. Haidele soojavereline toit ei maitse. Mõnikord võtavad ekslikult inimesest ampsu, aga ära nad ei söö. Juba esimese näksamise peale sülitavad nad ebameeldiva toidu välja ning jätavad nad rümba kus seda ja teist. Inimene küll võib pahatihti selle peale jääda verest tühjaks jooksma. Seepärast ei ole haidega ujumine just kõige ohtlikum tegevus. Kindlasti mitte ohtlikum kui magamine. Haid ei näe inimesi toiduna, kui just surfilaua peal pole, sest surfilaud näeb altpoolt kangesti hülge moodi välja. Inimesi sureb ikkagi rohkem oma voodist väljakukkumise tagajärjel, kui hairünnakute tagajärjel. Seevastu haisid sukeldudes toitmas käia on ohtlik. Mitte ainult toitjale vaid eriti just teistele sukeldujatele. Toitmispunktides pakutakse haidele käest toitu ja hai tuleb ning võtab. Päris uhke tunne võib olla, ent kui toitu käes ei ole ja hai näeb väljasirutatud kätt, siis see assotsieerub õppinud haile kohe toiduga ning arvatavasti on toit veel käe sees. Hai võtab käe. Siis sülitab käe välja ja ilmsüüta sukelduja võib verest tühjaks joosta.
Ilmsüüta sukelduja
Loomad on targad ja õpivad kiiresti nagu inimesedki. Eks igaüks veidi omamoodi, aga ikka õpivad. Mina ka.