Ede kiitmine ja püksi sittumine on üks
Põhjamaade inimesed on tuntud selle poolest, et nad on oma sõna väärt ja nad ei räägi tühje sõnu. Nad räägivad vähe, veel vähem ütlevad nad komplimente. Siis kui põhjamaa inimene komplimendi ütleb, siis see on puhas tõde. See on läbi mõeldud ja täpne. Mitte lihtsalt emotsiooni pealt lastud ilmale tulla. Ainult purjus peaga kiidetakse spontaanselt, siis on lubatud, kui kuidagi imelikult välja kukub, siis saab selle peale öelda, et oli purjus. On palju uskumusi kiitmisest: kui kiidad, siis rikud lapse ära, kiitmisest pidavat inimene ülbeks minema. Seega tuleb kiidusõnadega olla ettevaatlik ja üle-üldse on see kiitmine väga kahtlust äratav tegevus ja kindlasti võtab see ka kiitja väärtust vähemaks.
Ede kiitmine ja püksi sittumine on üks.
Hull kiidab hobust, narr kiidab naist.
Kauplemisest saab kopika, kiitlemisest mitte krossi.
Kitusest ei elä kiägi.
Laidusõga elät latsõst saani', kittusõga ei saa' sanna keresse manu. Kits ei ela kiitusest ega lammas laitusest. Kaua vasikas palvetega elab. Kitmine ei tii kedägi parembas, ei paksembas. Kas ma saan teise kiitusega kiriku, kui mul omal uut kuube ei ole.
Õnneks me ei pea elama enam päris seda reaalsust. Võibolla globaliseerumise kaudu uute kultuuridega tutvumise pärast või sellepärast, et loodus leiab alati oma tee, hoolimata inimese seatud reeglitest.
Loomulikult on ka mõistlikke vanasõnu.
Kiit jääb korralt inimese külge kinni, lait see kukkugu korralt maha, seda ei taha keegi endaga kaasa vedada.
Lugesin hiljuti Marja Kihlstömi raamatu ”Iso O” ja seal mainiti ära, et kui sinu lähedasel on ebamugav kuulata kiitust enda kohta, siis tee seda ikka, hoolimata kui raske see talle on. Kahjuks on inimesi, kes ei oska vastu võtta kiitust, neid ei kiidetud väga lapsena ja tundmatu kiitus võib tunduda peidetud õelusena. Kiitus on aga viis kuidas aidata tal murda ebakindlusest lahti. See on armastuse tegu. See, et tood omavahelisse suhtesse kiidusõnad teineteise kohta ja et see muutub normaalsuseks, toob teid omavahel lähedastemaks, loob tiimitunnet ja ennekõike lubab temal olla omaise, tunda sellest rõõmu ja ammutada lootust rasketel hetkedel, mida elus ikka ette tuleb.
Lisaks lähedastele on märgatavat kasu kiita ka täiesti võõrastele inimestele, sest kiites võõraid inimesi märkad, et nad ei olegi vaenlased, kellest pead jagu saama, vaid et sina ja nemad kuulute samasse meeskonda. Kui sina teed talle head, tal on hea, sul on hea ja koos teil on hea.
On hea meeles pidada, et inimese eelis kõikide teiste liikide ees ei ole see, et ta on kõige targem liik või et üks inimene on targem kui teine, vaid see, et ta suudab kõikidest loomadest kõige paremini teha koostööd. Positiivse psühholoogia uurija Lotta Uusitalo-Malmivaara uurimuste järgi juba paar päeva teisi kiites, hakkab inimene ennast paremini tundma, sest kiitmisega saab petta oma aju, mis on alati valmis katastroofiks. Takistuseks kiituste jagamisele on see, et me võrdleme pidevalt ise endid teistega. Me teeme sotsiaalset võrdlust mis teeb õnnetunnet väiksemaks. On väga kurb mõelda, et isegi maailmameistrid võivad nende samade mõttekäikudega võidelda. Lahenduseks on hea enesehinnang, siis on teiste kiitmine kergem. Ja hea enesehinnang areneb saades ja andes kiitust, nii enda kui teiste poolt.
Kuidas siis alustada oma kiituste jagamise teekonda? Alguses võib tunduda kergem alustada näiteks meili või sõnumiga, see ei pea olema midagi keerulisemat, kui meil oma lähipoodi, milles tood esile selle, et said head teenindust. Või sõnum tuttavale, et tahtsid öelda, et sul on ikka naeratus näol teie juhuslikust jutuajamisest. Tundmatu inimese näost näkku kiitmine võib tunduda isegi ohtlik, ei tea ju kuidas teine reageerib. Aga pidades meeles, et sina saad muuta ta vaenlasest oma meeskonnaliikmeks, on selle võti. Võib karta ja kiita sellest hoolimata! Sest millal sina viimati kelleltki kiidusõnu kuuldes talle kallale läksid?
Inimese ainuke päris eelis teiste loomade ees on see, et suudame teha koostööd paremini kui teised. Bundala National Park, Sri Lanka