Mu sõber

Ma kohtasin Teda esimest korda kuurortlinnas, sealse lavastuse raames. Mulle tundub, et me kohtusime juba esimeses proovis. Ta oli kohalik.

Kuigi Tema roll näidendis oli pisem kui mõnel teisel, siis meeskonnas oli Tema roll oluliselt suurem kui minul või mistahes teisel peaosalisel. Prooviperioodi ajal elasin sealse kultuurikeskuse grimmitoas ning aegajalt veetsime üheskoos laoukse taga ühiseid õhtuid ja kus jagasime omavahel lugusid. Ta rääkis lugusid varasematest lavastustest, milles Ta osalenud oli... lugusid oma perest.... lugusid iseendast... lugusid sellest, kuidas ta oma vanust varjab, sest tal on tunne, et ta on alati liiga noor. Võib-olla alguses proovis ta end tutvustada läbi selle, keda ta teab/tunneb, aga pikapeale leidis ta vabaduse olla tema oma ise. Nii minule vähemalt tundus ja see meeldis mulle ning niimoodi meist sõbrad said. Kord istusime koos Tema ja lavastajaga laoukse taga ning rääkisime, mis meile üksteise juures meeldib. "Meie armas Temakene" kutsus meie lavastaja Teda selja taga ja ei teinud seda irooniliselt. Mu sõber oli puhas poiss, ta oli tore poiss. Ta viis meid koos Kaisaga ja Pipsaga oma katuseta autoga oma kuurortlinna vaatama. Näitas kohti, kuhu turist teed ei leia ja tutvustas katuseta auto võlusid Eesti suves, linnas tead iga katusealust, kuhu autoga saab vihma eest peitu minna. Kui mu sõber küsis kus ta Tallinnas näidelda saaks, siis ma ei kahelnud hetkegi, et teda ühe südamelähedaseks saanud harrastustrupi juurde saata, kes ta lahkelt vastu võtsid.

Mul on hea meel, et sain Temaga koos teha lavastuse... mul on hea meel, et sain Tema käest katusealust... mul on hea meel, et sain Tema juures käia autot remontimas ja et Ta aitas mul oma autot müüja... mul on hea meel, et mul oli Tallinnas sõber, kellega oma aega jagada... Mul on väga kahju, et et et... meil ei ole enam võimalust omavahel aega ei jagada... aga mul on väga hea meel, et ma oma sõpra kohtasin ja Tema on osa minu elust. Ma suuda seda juttu siin lõpetada, sest kui vajutan enterit, siis on tunne, et et... et ma ei saa... et see on lõplik... et mu sõber ei tule tagasi... . . . ja ta ei tulegi... aitäh Sulle ja mul on nii kahju... mul on nii valus... palun vabandust, et ma ei saanud Sind aidata... ma olen/olin alati olemas... Küsige... rääkige, kui on raske. Kui mina ei sobi, siis rääkige professionaaliga. Kui see on liiga kallis, siis küsi mult kasvõi raha ja kui mul seda pole, siis kuidagi midagi ikka välja mõtleme. Minu vend tuletas mulle täna meelde, et alati ei oska ära tunda, kui on raske. Ma ei taha... ma ei tea... need, kes jäävad, nemad igatsevad! nemad leinavad... Mina igatsen...

mina leinan. aitäh, et mind ära kuulasite/lugesite. Kas hakkas kergem, ei tea... aga oli vaja rääkida/kirjutada, sest on raske. enter