Kui ei tea, siis ei saa ka hoolida!

Inimestest ja loomadest 2.

Belize koer restoranis, vihma eest peidus

Viimase reedeni olin aastal 2019 elanud ainult Sri Lanka saarel. Sri Lanka toibub jõudsasti kodusõjast ja kavala turundusstrateegia tagajärjel on riik muutumas turismi sihtkohaks. Ka eestlastele. Väga suurt mõju omab veebiturundus ehk Sri Lanka võlusid kutsutakse nautima sadade tuhandete või isegi miljonite jälgijatega (veebi)kuulsusi, kaasaja suuremaid tarbimiskäitumise mõjutajaid. Miljonites sotsiaalmeediavoogudes nähtavaks tehtud meri, mäed, hea toit, tee, loodus, loomad jpm on muutnud Sri Lankast 2019. aasta üheks maailma meelisreisipaigaks.

Siseturismile lisanduv rahvusvaheline turism parandab kohalike inimeste majanduslikku elujärge ning nende võimaluste valik laieneb. Tithi tuleb see kahjuks millegi arvelt. Pahatihti just looduse arvelt. Aastaks 2019 on inimene metsast eemal elanud juba üpris tükk aega ning isegi metsamajakeses elades võivad mõned asjad tähelepanuta jääda ning kui tuleb keegi eriti sorava ja kergestijälgitava, veenvaltkõlava jutuga, siis võib pahatihti jääda uskuma midagi, mis pole tegelikult tõsi. Eriti panen seda südamele inimestele, kel on palju jälgijaid veebis ja kellele meeldib teistele vaatamiseks panna üles ilusaid pilte loodusest. Ei maksa kohe head müügimeest uskuma jääda ja tema müügiteksti teistele jagama hakata.

Kutsun lugejat ühisele mõtisklusele. Näiteks kuidas suhtuksime kellessegi, kes püüab kinni armsa ahvipoja, surub selle vee alla ning teeb tast pilti? Mina isiklikult peaksin teda mõtlematuks retsiks. Ahviuputaja ilmselt teab, et ahv on metsik loom, kes pole mõeldud inimeste lõbustamiseks ning kellelt vee all hingamine võimatu väljakutse on. Seega on tema käitumine ülimalt sadistlik. Teisest küljest ei pruugi ta ahvi hingamisoskustega kursis olla ning sel juhul ma väga loodan, et ta ükskord saab teada ja siis teeb oma pilditegemisvaliku uuest teadmisest lähtuvalt. Kui siis ka uputab - siis ongi rets. Sedasi sadistlikult käituvad paljud turistid veeloomadega.

Värviline korall

Veeloomad, kes on vee all ilusad ja värvilised, kistakse kaldale, et pilti teha. Kui ma kord värvilise korallikamaka murdnu ja kaldaletoonud turistist perepea tegevuse väärtuse kõva häälega küsitavaks muutsin, siis ta vastas, ta paneb ju tagasi. Ent õnnetu elukas võib vette tagasijõudmise hetkeks juba surnud olla. Korall ei ole ainult kivi! Millist sõnumit loodustlõhkuv lapsevanem veel oma lastele seal olukorras edasi andis? Veel kummalisem tegevus on meretähtede veest väljakiskumine. Paljud rannalähedased hotellid reklaamivad veebis oma kodulehti pildiga, mille esiplaanil kaks rannaliiva vajutatud meretähte ning taustaks tüüne meri. Proovigu hotell ennast müüa sellega, kui pildil esiplaanil on kaks kassipoega nööriga merepõhja seotud ja taustal, natukene fookusest väljas, on värviline korall. Kas keegi nõustub minuga, et see reklaam voodikohti ja spaad kõige paremini ei müüks? Umbes aasta tagasi tegin postituse (loe siit), kus kirjeldasin, kuidas võitlesime veebi kaudu kahe merekilpkonna päästmise eest. Nägime merekilpkonni, kes on ohustatud liigid, ühe restorani akvaariumis. Kuna me ise sel hetkel ei saanud muud teha, kui valida, et sellesse restorani me ei lähe, tegime akvaariumitest pilti ja saatsime Vietnami vastavatele ametivõimudele. Tulemusena eemaldati kilpkonnad akvaariumitest ning viidi keskusesse, kus antakse endast parim, et neid taas metsikusse loodusesse saata - kui see üleüldse enam võimalik on. Vangistatud ja kodustatud loomadega kipub nii olema, kui kord vangistatud, siis metsikus looduses enam hakkama ei saa. Selliseid varjupaiku on maailmas mitmeid. Mõnda oleme külastanud ning näinud paksuks söödetud kaisuloomana elanud boamadu, äralõigatud käega tänaval kerjamisel abiks olnud ahvipärdikut, kiirpaadilt hoobi saanud manaati, tsirkusest äravõetud agressiivseid depressioonis elevante, kes oma puure lõhuvad jpt. Nendes keskustes töötavad professionaalid teevad tihti oma tööd minimaalse tasu eest ning keskused tulevad toime tänu turistide ja heasüdamlike toetustele. Neis kohtades saab anda oma panust töötades vabatahtlikuna, jagada nende sõnumit sotsiaalmeedias või rahastades taolisi ettevõtmisi.

Inimesed on väga lugupõhised ja kipun arvama, et vähemalt mõnel lugejal tekkis tahtmine midagi taolist toetada. Nüüd oled valiku ees, millist ettevõtmist toetada, sest ka ettevõtlikud looduse ärakasutajad näevad "looduse hoidmises" võimalust teenida. Püütakse kinni metsikud loomad ja räägitakse südantlõhestavaid lugusid, kuidas nad tegelikult loomi aitavad. "Võtsin kõhna ahvipoja metsast, kus ta oleks muidu ära surnud! Teeme koos pilti ja toeta mind natukene, et saaksin talle järgmise toidukorra soetada". Mõni aasta hiljem, kui ahvipojast on saanud täiskasvanud ahv, tuunitakse ahvi veidi ja jutustatakse uus lugu: "Leidsin selle ühe käega ahvi metsast, kus ta oleks muidu ära surnud! Teeme koos pilti ja toeta mind natukene, et saaksin talle järgmise toidukorra soetada!" Ma ei ütle, et kõik on sellised, aga taoliselt käituvad vähendavad tõeliste heategijate kredibiilsust ja päris varjupaikade ning ausate inimeste leidmine ongi raske. Kui kellelgi tekkis nüüd huvi ja tal oleks ausate ettevõtete leidmisel abi vaja (mida tähele panna), siis võtke julgesti minuga ühendust.

Unine templikoer

Tunnistan ausalt, et armsad väikesed loomad on armsad. Mitte ainult metsikud loomad. Koerakutsikad ka näiteks. Turistina pean pahatihti kogema seda, et kutsikaid kasutatakse klientide meelitamiseks. Kuidas on võimalik, et paljudes rannastegutsevates ettevõtetes on kutsikad, aga täiskasvanud koeri neil pole? See-eest tänavatel on täiskasvanud kodu ja hoolt vajavaid koeri külluses. Kreeta saarel elades räägiti minule, et paljud sealsed restoraniomanikud käituvadki niimoodi, et hooajaks võtavad kutsika ja järgmisel järgmise. Liiga vana koer on oma töö teinud ja saadetakse tänavale pensionile. Vähemalt ei lõigata käppa küljes ära, et taolise kaastundega kliente meelitada. Kõik ainult kliendi nimel. Minu, turisti, meelitamiseks. Kui olen teadlikum, siis on raskem teha oma valikuid, aga valikud tulevad ehk paremad.

Unine koer restorani tagauksel

Maruarmsad on ka kilpkonnad. Kilpkonnapojad veel eriti! Pole ise kunagi ühtegi kilpkonnapoega metsikus looduses näinud, aga pildil küll. Suurem osa merekilpkonnadest on ohustatud liigid. Kilpkonnad on kummalised loomad, kes munevad sama ranna liiva, kus nad ise koorusid ning nende sugu sõltub temperatuurist, kus muna haudub - hunniku keskel või välimises kihis. Need kaunid liivarannad on kaunid ja ka minule meeldib liivarand. Paljudele meeldib. Seega kipub inimene trügima alale, kus kilpkonnad pesitsevad ja tulemuseks võib olla kilpkonnade rannale mittenaasmine. Mujale nad munema ka ei lähe ja tulemuse võib igaüks ise järeldada. Türgis oli selliseid randu palju, kus Vahemere kilpkonnad said rahulikult munel käia, aga nüüd käib pidev võitlus nende üksikute randade säilitamiseks, et mõnigi alles jääks. Külainimesed on end vahetustega aheldanud rannakivide külge, et buldooserid kohale ei saaks tulla. See kõik toimus juba enne praegu Türgis valitsevat riigikorda. Kilpkonnadest ajendas mind kirjutama sotsiaalmeedia. Nägin postitust, milles arvestatava hulga instagrami jälgijatega tuttav Eestist, käis Sri Lanka kilpkonnakasvanduses. Kilpkonnafarmid müüvad end järgneva looga. Omasõnul päästavad nad rannaliivast munad, viivad oma kontrollitud temperatuuriga liiva sisse, kus need välja hautakse. Siis pannakse pisikesed kilpkonnad tehiselukeskkonda ehk akvaariumitesse, et nad seal saaksid jõudu koguda, mille tulemusena suudavad nad karmis looduses paremini ellu jääda. Kiire ja sorava jutuga võib see tunduda täiesti usutav ning esimese hooga jäin isegi uskuma ent pisikese järelemõtlemise järel meenus mulle tõsiasi, et kilpkonna füüsilisele arengule on ülioluline need mõnekümned meetrid pesast veekokku, mille jooksul suur osa neist küll hukkub, aga ellujääjatel on pikas perspektiivis suurem ellujäämisvõimalus. Ühest väidetavalt pareminiorganiseeritud kilpkonnakasvanduse külastamisest saab lugeda just siit. Seega ei pruugi kilpkonnakasvandused olla muud, kui trikk meelitada armsa metsikust loodusest "päästetud" väikese armsa loomaga, kellega saab raha eest pilti teha. Kuhu see viia võib? Äkki sellisesse seisu, nagu praegu on Tai ehk Siiami elevandid. Suur hulk sealseid elevante on turistide jaoks kinni püütud ja looduses neid peaaegu enam ei leidugi. Läänemaine turist on muutunud keskkonnateadlikumaks ja keeldub elevantidega safaritel käimast ning kasutuskõlbmatuteks muutunud elevandid pannakse "varjupaikadesse", kus saab neid toita ja üheskoos pilti teha. Ma tean, et on väga keeruline leida üles just see asutus, mille tegevust toetada. Nagu lisatud kilpkonnafarmikülastusest lugeda võib, ei pruugi ka põhjalik eelnev uurimistöö viia soovitud kohta külastama. Kui ma ükskord valisin elevantide varjupaiga külastamise, siis rivistati elevandid üles ja nende vahel ja all said külastajad ronida ning pilte võtta. Metsikud loomad olid ikkagi muudetud atraktsioonideks. Kurb. Kõige lihtsam on meeles pidada, kui loomi hakatakse kuidagi reastama, et pilti teha, siis suure tõenäosusega ollakse paljalt teenimise peal väljas. Kas looduspargis püütaks põder kinni, et temaga koos pilt teha?

Hotellivaraan

Oma kilpkonnakasvandust külastanud tuttavale kirjutasin privaatselt, sest kellegi avalik liistulevõtmine, kui ta ei tea, ei too kunagi endaga head kaasa. Sri Lankal on võimalik käia vaatamas sinivaalu, suurimaid loomi, kes planeedil Maa kunagi elanud. Kirjutasin oma tuttavale, et meie olime teinud pika ja põhjaliku uurimistöö, kellega võiks neid vaatama minna. Kes ei kiusaks loomi ega sunniks neid käituma, kuidas inimene tahab. Olime leidnud ettevõtte nimega Raja and the Whales (Raja ja vaalad). Kaks korda käisime nendega vaalu otsimas käinud ja mõlemal korral käitusid nad nagu lubatud. Kui leitud vaala ümber hakkas juba liiga palju laevu kogunema, siis meie kapten keeras paadi nina ida poole ning viis meid uusi vaalu otsima. Soovitasime minu tuttavale neid. Kirjutasin ka kuskohas võib kilpkonni metsikus looduses näha. Ta tänas vihje eest. Rohkem ma tema sotsiaalmeediavoos kinnipeetavaid loomi ei näinud, ainult ilusaid kohti ja tegevusi. Kui oled tuntud ja jälgitud inimene, isegi kui ainult sotsiaalmeedias, siis paratamatult mõjutad teiste inimeste käitumist. Sellest on välja kasvanud täiesti omaette reklaamikanal. Isegi, kui südames oleme me head, siis mõnikord võime oma teadmatusest paha teha. Mõnikord juhtub nii, et inimesed teavad ja ei hooli, aga kui inimesed ei tea, siis ei saa nad ka hoolida.

Templiahv hooletussejäetud päikeseprillidega